Oskuspõhise kõrghariduse osakaalu kasvatamine vähendaks spetsialistide puudust ning võiks olla meie riigi strateegiline tugevus. Mida, kellele ja miks me õpetame, on olulisem järjekordsest kõrghariduse rahastamise arutelust, kirjutab Tartu Tervishoiu Kõrgkooli rektor Ulla Preeden arvamuskonkursile Edukas Eesti saadetud artiklis.

- Ulla Preeden. Foto: Erakogu
Eesti on viimase paarikümne aastaga tõusnud väikeseks, paindlikuks ja digitaalselt eesrindlikuks riigiks. Kuid täna seisame uue murdepunkti lävel, järgmine arenguhüpe nõuab värsket vaadet, julgeid otsuseid ja strateegilisi kokkuleppeid. Selle võti peitub kõrghariduse reformis, mis pole pelgalt hariduspoliitika, vaid riigi majandusliku ja sotsiaalse tuleviku lahutamatu osa.
Meie majandus vajab oskustega inimesi rohkem kui kunagi varem. Tervishoius, julgeolekus, haridussüsteemis endas ja tööstuses on oskustöötajate puudus juba reaalsus, mitte tulevikuprognoos. Samal ajal on Eesti kõrgharidussüsteemis oskustepõhine lähenemine jäänud alaväärtustatuks. Kui Eestis on rakenduskõrghariduse osakaal ligikaudu 20-25%, siis Soomes ja Hollandis on see 50–60%, Lätis ja Norras 40%. Neis riikides enam ei arutata, kas kõrgharidus tuleks siduda töömaailma vajadustega, seda juba tehakse.
Ka Eestis tuleb haridussüsteem kohandada kiiresti arenevate tehnoloogiliste ja tööjõuturu muutustega, et tagada konkurentsivõimeline tulevik. Meie majandusedu sõltub üha enam hariduse paindlikkusest ja suutlikkusest reageerida ülemaailmsetele arengutele nagu näiteks tehisintellekti ja automatiseerimise laialdane levik. Samuti tuleb keskenduda elukestva õppe soodustamisele, et igal Eesti inimesel oleks alati võimalus viia oma oskused vastavusse muutuva maailma nõudmistega.
Meie arutelu jäävad kinni rahastamisse
Euroopa Komisjon on käivitanud "Union of Skills" visiooni, mille keskmes on paindlik, elukestvat õpet toetav ja tööturu vajadusi arvestav haridussüsteem. Eestis aga oleme hetkel seadnud kõrgharidusreformi keskmesse rahastamise, mitte sisulise suunamuutuse. Meie avalik arutelu keskendub sellele, kui palju maksab või kes maksab kõrghariduse eest, kuid mitte sellele, mida, kellele, kui palju ja miks me õpetame.
Kelle vajadusi peab kõrgharidus lõpuks täitma? Kas minu kui üksikisiku, tööandjate, riigi või ühiskonna? Kas me teame, kui palju on meil 10 aasta pärast vaja insenere, õdesid, õpetajaid või IT-spetsialiste? OSKA raportid annavad väärtuslikke suuniseid ja prognoose, kuid tegelik vajadus võib kiiresti muutuda. Näiteks 2017. aastal hinnati, et 2025. aastaks jääb Eestis puudu 300 õde. Täna on see puudujääk juba ligi 1000, võib-olla isegi kuni 4000, kui soovime pakkuda Põhjamaade tasemel tervishoiuteenust. Küsimus ei ole pelgalt koolituskuludes, vaid planeerimises, koostöös ja julguses siduda hariduspoliitika päriselt töömaailmaga. Kui mitte alatiseks, siis kokkulepitud perioodiks, et sõna otseses mõttes ronida oskuste lõhe august välja koostöös kutsehariduse pakkujatega.
Oskuspõhine kõrgharidus strateegilise võimekuse osana
Selleks, et Eesti suudaks 10 või 30 aasta pärast pakkuda jätkusuutlikke teenuseid, olgu need tervishoid, haridus või sisejulgeolek, vajame selget ja ühest kokkulepet.
Sellise kokkuleppe aluseks võiksid olla järgmised põhimõtted: 1. akadeemilise ja rakenduskõrghariduse tasakaalustatud arendamine – oluline on mitte väärtustada üht teise arvelt, vaid luua tugev ja tasakaalustatud hariduspõhi, mis vastab tööturu vajadustele; 2. andmepõhine planeerimine hariduses – OSKA raportite kasutamine koolituskohtade suunamisel peab muutuma igapäevaseks praktikaks, eriti valdkondades, kus spetsialistide puudus on suurenenud, planeerimine peab olema andmepõhine, mitte juhuslik; 3. sujuv üleminek 5. taseme hariduselt 6. taseme haridusele – tuleb taasavada arutelu lühikese tsükli kõrghariduse (short-cycle higher education) üle, et luua paindlikud, kiiret tööturule sisenemist ja ümberõpet võimaldavad õpiteed.
Rakenduskõrgkoolid on juba täna näidanud vastutustundlikkust ja valmisolekut reageerida ühiskonna ootustele, kuid nende potentsiaali täielikuks realiseerimiseks on vaja suuremat avalikku ja poliitilist toetust.
Kuni me ei tunnista, et oskuspõhine kõrgharidus on osa meie riigi strateegilisest võimest, jääme lihtsalt kinni vaidlustesse rahastuse üle, samal ajal kui elutähtsates valdkondades on aasta-aastalt rohkem inimesi puudu. Võimekuse arendamine haridussektoris ei tohiks jääda ainult hariduspoliitika probleemiks, vaid see peab olema osa laiemast majandus- ja sotsiaalpoliitikast, kus iga tasandi otsus toetab riigi pikaajalisi eesmärke.
Eesti ei saa endale lubada kõrgharidussüsteemi, mis on kinni jäänud minevikku. Me vajame süsteemi, mis valmistab meid ette homseks, ning toetub teadmistele, arendab oskusi ning väärtustab valdkondadevahelist koostööd. Samuti ei tohi unustada, et haridussüsteem peab olema piisavalt paindlik, et kiiresti reageerida tööturu muutuvatele nõudmistele. Kui me seda praegu ei tee, siis kümne aasta pärast jääb meil üle vaid tagasi vaadata ja kahetseda.
Aga veel pole hilja. Nüüd on aeg ühiselt tegutseda – riik, haridussüsteem ja ühiskond üheskoos. Kas oleme valmis? Meie tulevik sõltub otsustest, mida me täna langetame.
Arvamuskonkurss Edukas Eesti
Edukas Eesti on Äripäeva, Helmese, Elengeri (endine Eesti Gaas), If Kindlustuse, Ellex Raidla Advokaadibüroo, Swedbanki ja Verstoni konkurss, kuhu ootame Eesti eduloo uuendamise ja arengu kiirendamise ideid arvamusloo vormis. Konkursi peaauhind on 10 000 eurot.
Žüriisse kuuluvad korraldavate ettevõtete omanikud ja juhid, konkursi viib läbi Äripäeva arvamustoimetus. NB! Tööde vastuvõtt on lõppenud.Žürii koguneb aprilli lõpus, auhinnad anname üle mai alguses.
See teema pakub huvi? Hakka neid märksõnu jälgima ja saad alati teavituse, kui sel teemal ilmub midagi uut!