5% tööajast vabatahtlikuks tegevuseks

Kaks tundi nädalas (või üks pärastlõuna kaks korda kuus või üks tööpäev kuus) on aeg, millega jõuaks palju. Kolleegiga vaheldumisi laste robootikaringi juhendada, gümnasistide õpilasfirmasid mentordada, õpilaste uurimistööde esitluspäeva korraldada või, miks mitte, huvitatud õpetajaid mingil teemal koolitada. Teisalt on see vaid 5% mõne kolleegi tööajast, kuna kindlasti ei kõneta vabatahtlik tegevus ühtviisi kõiki.

Milliseid pädevusi ja oskusi soovitakse näha noori rohkem omandamas? Enamasti tuuakse välja IT ja tehnoloogia, ettevõtlikkus/majandus/rahatarkus, loovus, meeskonnatöö. Samuti soov, et noored oskaksid õpitut rohkem igapäevaeluga siduda ja rakendada. Seda kõike on eri valdkondade praktikutel oma igapäevakogemuse najal võimalik noortele pakkuda, kohati võib-olla lihtsamgi kui kutselistel pedagoogidel.

Ühe teise algatusena pälvis hiljuti tähelepanu Taavi Kotka algatatud tehnoloogiaring 7–12aastastele tüdrukutele. HK Unicorn Squadi korraldajad on kursuse materjalid teistele entusiastidele vabalt kättesaadavaks teinud koos üleskutsega algatust mujal korrata.

Usun, et võimalus seda (osaliselt) tööajast teha annaks vabatahtlikuks tegevuseks suure lisamotivatsiooni – see oleks “nügimine” majandusteadlase Richard Thaleri terminit kasutades. Tõenäoliselt panustaks enamik vabatahtlikke nagunii ka oma isiklikku aega. Ka puhtpraktilises plaanis on koolidega koostööd päevasel ajal lihtsam korraldada.

Vabatahtlik töö muudab inimesed õnnelikumaks, kuna võimaldab näha oma tegevuse positiivset mõju, kirjutab käitumisteadalne Adam Grant raamatus “Anna ja võta”. Head tegemine pakub tähendust ja rahulolu, mille mõju kandub üle teistesse tegevustesse, sh igapäevatöösse. Miks ei võiks võimalus panustada 5% tööajast vabatahtlikku tegevusse olla osa moodsa ettevõtte motivatsioonipaketist tasuta puuviljade ja sporditoetuse kõrval?

Loodan, et mõni ettevõte piloteerib võimalust tööajast vabatahtlikuna haridusse panustada. Ja et leidub koolijuhte ja õpetajaid, kes sel juhul valmis mõttega kaasa tulema ning sobivaid koostööformaate otsima. Et me ei jääks pelgalt ootama pikaajaliste muutuste tulemusi, vaid küsiksime, mida saame ise, siin ja täna, teha kaasaegse, asjakohase ja inspireeriva hariduse heaks.