Eesti riigi juhid ei tegele juhtimisega

Rääkides ettevõtjatest, tuleb alati esimesena pähe raha, sest just see on üldjuhul ressurss, mis otsustab, kelle äri kasvab ja kelle oma mitte. Praegu on Eesti ettevõtjate jaoks aga üheks kõige põletavamaks teemaks inimesed – Eesti inimesed, kelle heaolu allikaks saab olla vaid majanduskasv. Need Eesti inimesed, kellest ei jätku, et täita kõik vabad töökohad. Need Eesti noored, kes ootavad tööjõuturult rohkem paindlikkust ja vähem norme kui varasemad põlvkonnad.

Juhid juhivad peale äri just inimesi ning seisavad igapäevaselt silmitsi tööjõuturu väljakutsetega, mis on Eesti ettevõtjate jaoks võtmas juba kriisi mõõtmeid. Värvata ei õnnestu ei juhte, spetsialiste ega lihttöölisi. Seda vaatamata olukorrale, et palgad tõusevad igalb aastal jõuliste sammudega. Moodne vastus tööjõupuuduse teema tõusetumisel on, et leevendust peaks tooma kõrgepalgaliste välisspetsialistide sissetoomine.

Väga hea – kuid kas see tähendab, et lihtsamad tööd jäävadki siis kohalike kanda? Sellise küsimuse peale saab ettevõtja aga kiirelt vastuse, et lihtsa töö tegijaid polegi meil Eestis vajagi. Küsin siinkohal vastu: kes koristab peale tööpäeva selle kõrgepalgalise spetsialisti järelt ta kontoriruumid? Kelle käsi paneb riiulisse kogu kauba, mida spetsialist supermarketisse minnes eest loodab leida ning kes istub selle bussi roolis, millega spetsialist koju plaanib sõita?

Jah, ühel hetkel teevad osa töödest ära robotid, kuid täna, homme, ülehomme ja ka viie aasta pärast on meil vaja neidsamu inimesi – müüjaid, koristajaid, turvamehi, postiljone –, kes iga päev tublilt oma tööd teevad.

Nutikatesse masinatesse ja seadmetesse investeerimine võtab aega ja nõuab raha – ja neid investeeringuid tuleb teha samal ajal, kui äri alustalaks on endiselt inimesed ja nende tööjõud.

Investeerimiseks vajab ettevõtja aga stabiilset poliitilist ja regulatiivset majanduskeskkonda, et olla kindel oma äri jätkusuutlikkuses. Kui üleöö sündivad poliitilised otsused võivad hetkega su äriplaanidesse augu tekitada, siis ei jää ju muud üle, kui käsitleda oma äri kui lühiajalist ettevõtmist, kuhu raha tasub lisaks panna vaid hädavajadusel. Selleks, et ettevõtjad panustaksid rohkem teaduse, arendustegevuse ning kaasaegse tehnoloogia rahastamisesse, tuleb ettevõtjatele tagada kindlus tuleviku osas ning toetada Eesti ettevõtete konkurentsivõimelisust ka välisturgudel.

Tõmmates riigi ja ettevõtte vahel paralleeli, siis praegu tundub, et riigi nime kandval ettevõttel on finantsjuhi asemel pearaamatupidaja ning personalijuhi rolli täidab palgaarvestaja. Juhtkond annab lubadusi ja teeb vaid meeldivaid otsuseid. Ettevõtet juhivad tegelikult hoopis spetsialistid, kes, luues üha uusi reegleid, juhendeid ja normatiive, püüavad oma olemasolu õigustada ning võimu teostada.

Kus ollakse aga 5 või 10 aasta pärast ning mida sinnajõudmiseks täna teha tuleks, selles selgus puudub. Vähem kui kuu aja pärast valime uue riigikogu – saame otsustada, kellele me anname Eesti juhtimise. Kui uute tööjõuturule jõudnud generatsioonide esindajad ootavad oma juhtidelt pikemaajalist visiooni ja strateegilist mõtlemist ning avatust ja otsustusvõimet, siis miks me kõik ülejäänud peaksime vähemaga leppima.

Kas valime pisut teistsuguse, kuid lootusrikka tuleviku või jätkame eilse remontimisega?

Kas investeerime või võtame selle, mis olemas, ja jagame laiali?

Kas rajame noortele tuleviku-Eesti või muutume nostalgia-Eestiks?