Eesti võimalus – olla tulevikutervishoiu liider või mahajääja

Kas oleme tervishoiu tulevikukindluse poolest Euroopas liidrid või mahajääjad – just selle küsimuse üle arutleti hiljuti riigikogu komandandi majas toimunud seminaril. Faktid, mille põhjal järeldusi teha, tuginesid 2400 andmepunktil, mis pärinesid 83 avalikult kättesaadavast andmebaasist. Valiku, milliseid andmepunkte kasutada, tegid seitse eksperti seitsmest organisatsioonist: esindades nii patsiente, tervishoiu korraldajaid, arste, tulevikunägemust kui ka tervishoiu innovatsiooni valdkonda.

Eestis tutvustas Future Proofing Healthcare indeksi Bogi Eliasen Kopenhageni tuleviku-uuringute instituudist ning n-ö teisese arvamuse andis Andres Võrk, Tartu Ülikooli Sotsiaalteaduste valdkonna ja Johan Skytte poliitikauuringute instituudi analüütik. Vastava analüüsiplatvormi tegemist üleeuroopaliselt toetas ravimifirma Hoffmann La Roche. Ja nüüd jõuamegi asja tuumani – ikka ja jälle küsitakse ning pannakse kahtluse alla, et kui juba ravimifirma on millegagi seotud, siis poleks nagu asi päris õige.

Varsti järel ainult räbalad

Miks siis ikkagi toetada tervishoidu analüüsiva indeksi loomist? Vastus on lihtne – meie, ravimiootjad, oleme osa süsteemist, mis puudutab inimese elu, tervist ja vajadusel ravimist. Ja kahjuks on see süsteem vananenud. Tänane tervishoiumudel, kus abistame kõiki, kes seda vajavad, ja maksavad need, kes jaksavad (tööjõumaksudel põhinev tervishoiu rahastusmudel), käriseb. Kuid 30–40 aasta pärast on see süsteem juba täiesti räbaldunud.

Võrreldes 100 aasta tagusega, mil taoline tervishoiu toimimise mudel loodi, on ühiskond, sealhulgas inimeste vajadused, tehnoloogilised võimalused ja veel paljud muud näitajad, väga palju muutunud. Peamine vahe tuleb juba sellest, et nüüd elavad inimesed krooniliste haigustega oluliselt kauem, samas maksumaksjaid, kes süsteemi ülal peavad, jääb proportsionaalselt järjest vähemaks.

Meie kõigi soovid, vajadused ja ka nõudmised tervishoiule kasvavad väga kiiresti. Unistame juba individuaalsest täppismeditsiinist – minu geenidele, käitumisharjumistele ja soovidele vastavast ennetusest ja ravist. Eestis oleme valinud tee investeerida geneetiliste riskide kaardistamisele ja seeläbi ennetusele Geenivaramu teadmiste ja perearstikabineti ühildamise. Kindlasti on see üks osa tuleviku tervishoiust.

Kuid vaatamata riskide ennustamisele oli, on ja jäävad haiged, kellel jaoks kas geenid ei anna infot või haigus on juba käes ning kellel on samuti ootus, et talle määratakse just tema haigusele ja tema kehale vastav ravi. See on personaalmeditsiin, mille suunas liigub nii diagnostika kui ka ravimiarendus. Koos tehisintellekti ja suurte andmete kasutuselevõtuga areneb taoline personaalmeditsiin kiiremini, kui suudame praegu endale ette kujutada. Sellegipoolest elame ju täna ning meie kohus on mõelda nii meie endi lastelaste ja lastelastelaste peale kui ühiskonnale laiemalt – millist tervishoidu me vajame ja suudame endale lubada aastakümnete pärast.

Kas koht mahajääjate seas sobib meile?

Just sel eesmärgil saigi loodud avalike andmete alusel üleeuroopaliselt võrreldav tervishoiu tulevikukindluse indeks. Polegi niivõrd oluline, kus Eesti praegu asub, vaid kellega tahame end võrrelda, kellega koos tulevikukindlust arendada ja kuidas seda teha. Bogi Eliasen nägi Eestit kui suurepärase võimalusega riiki, mis saaks olla liider tulevikutervishoiu väljatöötamises. Meie eelistena tõi ta välja riigi väiksuse, tervishoiu kontsentreerituse ning võimekuse digitaalseks arenduseks.

Tulevikutervishoiu all pidas ta silmas patsiendikeskset, väärtuspõhist tervishoidu. Selmet hinnata tervishoius nn tükkide arvu – operatsioonide hulk, ravijärjekorra pikkus, ravijuhu maksumus, voodipäevade arv jne – on aeg muuta tervishoid patsiendikeskseks (Value based healthcare). Patsiendikeskne meditsiin on annab vastused küsimustele, kuivõrd paraneb inimese elukvaliteet pärast (puusa)operatsiooni, kas valuvaba ja väärikas suremine on paranematu haiguse puhul kõigele abivajajatele kättesaadav või kui kiiresti naases inimene pärast rinnavähi ravi tavapärasesse ellu jne.

Kindlasti tekib sellise käsitluse puhul juurde palju uusi küsimusi, näiteks, kuidas seda kõike mõõta, kes selle eest maksab ja kas seda üleüldse vaja on. Aga ainuüksi küsimuste esitamine on kasulik, sest moel või teisel, aga tervishoid muutub ja vajab arengut.

Õhku jääb seega küsimus: kas Eesti poliitikud ja tervishoiuasutused on valmis võtma vastu väljakutse, et olla liider tulevikutervishoiu kujundamises või oleme rahul oma positsiooniga mahajääjate seas?