Kohalik või rahvusvaheline kapital?

Viimaste nädalate üks kuumemaid aruteluteemasid sai alguse Indrek Neivelti väitest, et välismaised pangad viivad Eestist ära topeltkasumi, makstes samal ajal Eesti inimeste pensionifondidelt koduturust väiksemat tootlikkust. Lisaks eraisikutest klientidele mõjutab kapitali päritolu ka siinseid ettevõtteid, mis võivad jääda suurpankade grupiüleste protsesside ja krediidipoliitika hammasrataste vahele.

Kui 1990. ja 2000. aastatel toimus aktiivne globaliseerumine ning pangad laienesid julgelt uutele turgudele, siis pärast finantskriisi juhtus vastupidine trend: pangad olid sunnitud oma äristrateegiad üle vaatama ja ambitsioone kärpima. Selle tulemusena lahkus turgudelt rida panku, mida uue konservatiivsema strateegia valguses ei peetud enam oluliseks. Selle asemel keskenduti koduturgudele.

Suurtest pankadest, kes oma tegevust koomale tõmbasid, saab tuntumate näidetena tuua Citibanki, HSBC ja Barclaysi. Sama strateegiat rakendas ka mitu väiksemat panka, näiteks Saksa HSH Nordbank, mis tõmbus kriisiaastatel tagasi nii Skandinaavia kui ka mitmelt muult turult. Lähimad näited on meie endi naabrusest, kui Rootsi pangad laienesid buumiaastatel aktiivselt ida poole, kuid pärast mõningast üritamist taanduti ning keskenduti taas koduturgudele.

Selline kapitaliliikumise dünaamika on iseenesest loogiline. Välisturgudelt otsitakse kliendibaasi kasvu, uusi ärinišše ja suuremat kasumit ning kui seda ei saavutata või on eesmärgini jõudmine prognoositust kallim, siis ongi otsustamise koht. Tihti ei ole välisturult lahkumise põhjus turg ise. Põhjused võivad olla täiesti erinevad, millest vähetähtsad pole aina kasvavad regulatiivsed nõuded, millega äritegevuse vastavusse viimine on väga suur kulu.

Ettevõttele majanduslikult keerulisematel aegadel tõmmatakse tegevust koomale, keskendudes koduturule või siis nendele turgudele, kus on võimalik endiselt kasumlikult tegutseda. Kui pankadele on selline turult väljumine puhtalt pragmaatiline otsus, siis on sellises pragmatismis paratamatult ka kannatajaid – need on kliendid, kes on sõlminud oma pankadega lepingud ning arvestanud sellega, et koostöö on pikaajaline, kestes mitte ainult headel, vaid ka rasketel aegadel.

Pangad, kelle koduturuks on Eesti, sellist manööverdamisluksust endale lubada ei saa. Kohalikul kapitalil tegutsevad pangad peavad igal ajahetkel, olgu siis heal või halval, panustama kogu oma energia koduturule ning kohalike klientide teenindamisele. Ühest küljest vähendab see kohalike pankade valikuid, aga teisalt on siinsete pankade aktiivsem tegutsemine üks põhjus, miks väliskapitalil tegutsevad pangad oma tegevust koomale tõmbavad.

Oleme ka Eestis näinud mitut välispanka, kes on siin tegutsenud ja seejärel lahkunud või tegevust oluliselt tagasi tõmmanud. Viimase aja suurimaks lahkujaks oli Danske Bank, mis raskustesse sattumise järel lõpetas Balti turul pea kogu tegevuse. Panga seisukohast on otsus igati mõistetav, kuid see mõjutas tugevalt ka siinseid ärikliente, kes olid arvestanud pikaajalise partnerlusega.

Õnneks on viimase kümne aasta jooksul toimumas pangandusturul trendi muutus ning seni vaid väliskapitali domineeritud turule on tulnud uusi kohaliku päritoluga pankasid – lähiajal lisandub neid kuuldavasti veelgi. Kui 2008. aastal tegutses Eestis sisuliselt üks kohalikul kapitalil baseeruv pank, siis 2018. aastal tegutses neid juba neli.

Kohaliku kapitali erinevus väliskapitali ees seisneb ka selles, et see ei toimi ainult maksimumtootlust otsivalt. Siinsed pangad peavad ka raskemad ajad üle elama, et turul oma positsioone hoida ja pikas perspektiivis kasvada, ning seda ei tehta ainult patriotismist siinse turu või klientide pärast, vaid põhjusel, et koduturult lihtsalt pole kusagile taanduda.

Pankadel on erinev riskiisu – kui suurpank ütleb laenutaotlusele ei, siis ei tähenda see veel, et äriplaan tuleks nurka visata, vaid tasub uurida ka väiksemate pankade finantseerimisvõimalusi. Siia lisandub veel ka emotsionaalne aspekt: erinevalt rahvusvahelisest tunnetab kohalik pank teravamalt siinse kogukonna vajadusi ning ka oma rolli kohaliku kogukonna ning majanduse arendamisel. See on miski, mida ei ole võimalik importida.

Kokkuvõtvalt võib öelda, et kliendid on täna paremas olukorras kui kunagi varem. Turg on oluliselt mitmekülgsem võrreldes mõne aasta taguse ajaga, kus domineeris ainult Skandinaavia kapital.

Väikeste, kuid kindlate sammudega on Eesti kapitalil tegutsevad pangad oma positsioone tugevdamas ning selle tulemusena on klientidel oluliselt paremad valikuvõimalused. See tähendab, et on võimalus leida endale finantspartner, kelle puhul ei ole ohtu, et ühel heal päeval keegi kuskil välisriigi pealinnas otsustab, et Eesti turg ja Eesti kliendid pole meile enam strateegiliselt olulised.