Teisest sambast poole rohkem kätte

Tulevikus saab teise samba osatähtsus pensionis olema ligi kolmandik ja väljamaksesüsteemi parandamine annab siis suure efekti. Kui Eduka Eesti konkursi peavõit on kümme tuhat eurot, siis siin pakutud lahendus annaks võrreldes praeguste väljamaksevõimalustega üle poole sellest võidust igaühele, kellel on teise sambasse kogunenud 10 000 eurot.

Eesti pensionisüsteemi puuduseks on kogumispensioni madala tootluse kõrval väljamaksevõimaluste piiratud valik. Põhimõtteliselt saab valida vaid kolme kindlustusfondi pensionilepingu vahel ja mind isiklikult ei rahulda neist valikutest ükski. Praegustest pensionilepingutest saab lihtsalt liiga vähe raha kätte. Kuigi inimene on pensioniealine keskmiselt üle 20 aasta, on pensioniraha kogu pensioniea vältel investeeritud väga madala tootlusega instrumenti. Tõsi, pensionileping pakub elu lõpuni ka väga stabiilset sissetulekut, ela või 125aastaseks. Ent täieliku stabiilsuse tõttu on tootlus olematu. Väljamakseid ka ei indekseerita, nii et pensioni reaalväärtus kahaneb aja jooksul

Kogumispensioni väljamaksed tuleks korraldada fondipensionina selliselt, et igal aastal makstakse pensionärile fondist välja osa, mille suurus on üks jagatud tema oodatava elada jäänud eaga, mis võtab arvesse eluea pikenemise prognoosi. Mida aeg edasi, seda suurem osa arvele jäänud jäägist korraga välja makstakse. Kui keegi sureb, jagatakse selle inimese pensionivara samal aastal sündinud elus olevate pensionäride vahel proportsionaalselt nende inimeste pensionivaraga ja paigutatakse nende pensionifondi. Kuna pensionivara on sedasi investeeritud jätkuvalt finantsturule, teenib see väärtust juurde.

Laias laastus püüab see lahendus võtta parimat nii fondipensioni kui ka pensionilepingu mehhanismist. Lahendus pakub kaitset üleelamise riski eest nagu pensionilepingki. Samal ajal on aga pensionivara investeeritud finantsturule nagu fondipensioni puhul, kusjuures igaüks saab valida, millisesse fondi investeerimist ta jätkab ja kui palju riski seeläbi võtab.

Lahendus on sarnane investeerimisriskiga pensionilepinguga, mis samuti neid mõlemaid omadusi koondab: investeerimise jätkamist ja eluaegseid väljamakseid. Investeerimisriskiga pensionileping on aga Eestis küll lubatud, kuid ükski kindlustusfond seda ei paku. Turg on väike.

Pakutava lahenduse ja investeerimisriskiga pensionikindlustuslepingu põhimõtteline erinevus seisneb selles, kelle kanda jääb pikaealisuse risk. Investeerimisriskiga pensionikindlustuslepingu korral kannab seda kindlustusandja. Pakutava lahenduse korral jaguneb pikaealisuse risk aga pensionäride vahel. Kuna üks inimene elab kauem, teine vähem, aga me keegi ei tea täpselt, kui kaua me elame, siis ühiskonna tasandil taandub see risk välja.

Pikaealisuse riski jätmine kindlustusfondile ei pruugi nõrga konkurentsi tingimustes head tähendada. Kui kindlustusfond on teinud eluea tõusu kohta liiga pessimistliku prognoosi, siis kannab fond kahjumit. Kui aga prognoos on liiga optimistlik ehk oodatakse eluea alusetult kiiret pikenemist, saab fond suuremat kasumit. Seega ühtpidi eksimist karistatakse ja teistpidi eksimist premeeritakse. Kindlustusfondidel on moraalirisk ja kui konkurents tagant ei sunni, ei pruugi fondidel ollagi motivatsiooni paremaid lepinguid pakkuda.

Asi ei ole aga pelgalt kindlustajate ahnuses. Eesti tingimustes on ka teisi põhjuseid, miks kindlustusfirmadel ei pruugi olla võimalik paremate lepingutega turule tulla. Kui kindlustusfondi klientideks peaksid näiteks mingil põhjusel sattuma vaid pikaealised inimesed, siis ei suuda fond lõpuks makseid teha. Väikesel turul on statistiliselt oht, et suur osa pikaealiseid satub samasse fondi. Selle riski vastu kindlustamine maksab samuti ja lepingud on seeläbi kehvemad.

Riski inimeste vahel jagades taanduks aga nimetatud probleem välja. Kui ühel aastal ollakse eluea pikenemise suhtes liialt pessimistlik ja makstakse pensionifondist liiga palju vara välja, siis on sellest võitnud põlvkonna pension järgmisel aastal väiksem. Kui mõnel aastal makstakse aga välja liiga vähe pensioni, siis on järgmisel aastal sama põlvkonna pension suurem. Kummaski suunas eksimise korral tabab samu inimesi ühel aastal kaotus ja teisel aastal võit.

Muidugi võib ka küsida, kas pensioniealine peab üldse väärtpaberitega riskima ja raha fondis hoidma. Peame siinkohal arvesse võtma, et pensionil veedetud aeg on oluline osa inimese elust. Arvestades demograafilisi prognoose, elavad 65aastased veel keskmiselt 20 aastat, mehed 17 ning naised 22 ja natuke peale. Kui pensionivara pole sel ajal investeeritud, langeb aja jooksul pensionäride ostujõud.

Kogumispensioni investeerimine ka pensioni väljamakse ajal toob kaasa selle, et pensioni väljamakse hakkab kõikuma ja võib vahel ka väheneda. Ent kogumispension on siiski vaid väike osa pensionisüsteemist. Suurema osa moodustab esimene sammas, mis on sisult üsna lähedane riskivabale rahavoole. Investeerimisriskiga kogumispensioni hüplik väljamakse mõjutaks kogu pensionit vaid osaliselt. Pikaajaliselt aitaks teatava riski võtmine pensioni suurendada.

Välja pakutud lahendus on erasektoripõhine, suurendab pensione ega vaja erinevalt teistest pensioni kasvu ettepanekutest maksutõuse. Riigi ülesanne oleks vaid õigusliku raamistiku loomine ja taristu tekitamine, et pensioniõiguste muutused saaks registris inimese surma korral automaatselt teha.

Võrdluste tegemiseks praeguste pensionilepingutega kasutasin Eurostati suremuse prognoose ja eeldasin pensionifondide keskmiseks aastaseks tootluseks 4%. Kui eeldada tootluseks 3%, võimaldaks pakutud lahendus saada elu jooksul ligi 30% suuremat väljamakset kui parim praegune pensionileping. Arvutused on tehtud, pidades silmas 65aastast pensionile jääjat. Praeguste pensionilepingute kohta on saadud andmed Pensionikeskuse väljamaksete kalkulaatorist, kus on arvutatud väljamaksed tingimusel, et kogunenud pensionivara suurus on 10 000 eurot.