Ametnikuks ainult erasektori kogemusega

Eranditeks võiks olla vaid politseinikud, kaitseväelased, teatud välis- ja kaitseministeeriumi ametikohad. Ning iga kümne aasta järel võiks ametniku leping lõppeda ning uue lepingu sõlmimise eelduseks võiks olla uued viis aastat kogemust erasektoris.

Mida see annaks? Esiteks, igaühe esimene töökogemus oleks erasektorist. Esimesed harjumused, esimene tööst mõtlemise viis oleks elust enesest. Kui inimene liigub edasi avalikku sektorisse, siis ta oleks harjunud olema efektiivne ja mõtlema kliendikeskselt ning võtaks selle hoiaku ka ametnikutööle kaasa. Ametnikuna Eesti ühiskonna – erasektori – tegevust reguleerides inimene ka reaalselt teaks, millest jutt, ja saaks aru inimestest, kelle elu ta oma otsustega mõjutab.

Vähemalt sama olulisena saaksid tööjõupuuduses ettevõtted omale kohe märksa laiema kõrgharitud noorte värbamise baasi. Erasektori tööturule tuleks igal aastal oluliselt rohkem inimesi, sest oleks võimatu minna koolipingist otse ametnikutööle. Kõrgkoolilõpetajate – energiliste, tööjõuliste, ajakohaselt haritud inimeste – nimel konkureeriksid ettevõtjad omavahel, aga mitte enam avaliku sektoriga. Arengukavade sõnastuse üle vaidlemise asemel mõtleksid targad noored välja ärimudeleid ja müüksid Eesti toodangut Aasias. Kui tingimused on head, siis noored jääksidki tööle erasektorisse.

Ning kui selle tõttu, et pole võimalik minna otse koolipingist ametnikuks, oleks riigil või KOVidel raskem ametnikukohti täita, siis see oleks isegi tore. Seda rohkem sunniks elu avaliku sektori juhte mõtlema, kas igat ametikohta on vaja. Kuidas tööd ümber korraldada. Kas mingeid tegevusi saab digitaliseerida. Mis on sisu, mis on formaalsus. Riigil oleks pidev distsiplineeriv sund end järjepidevalt reformida, püsida nõtke ja efektiivne. Ühtlasi oleks aina rohkematel avaliku sektori juhtidel erasektorist olude sunnil vähesega palju ärategemise kogemus, mida konkurentsivabal riigitööl nii-öelda üles kasvades paraku ei teki. Jätkusuutlik riigireform saab olla ainult riigihaldamise kultuuri reform. Niimoodi saaks riigireform ka tehtud – õigemini enda pidevalt efektiivsemaks korraldamine saaks nagu ettevõtjate, nii ka avaliku sektori juhtide töö lahutamatuks osaks.

Pikemas plaanis kujuneks niiviisi ühiskondlik kultuur, kus erasektor on esikohal ja avalik sektor tema teenistuses. Avalikes aruteludes ei vaataks ükski ametnik ettevõtjatele kui neile teistele, vaid ametnik oleks ise ettevõtja olnud või vähemalt ettevõtlust seestpoolt näinud. Riigi- või KOV-ametnikuks olemine ei oleks kellegi jaoks elustiil, vaid see oleks miski, mida mõni meist vahepeal teeb, sest keegi ju peab. Nagu öeldud, sellest loogikast peavad välja jääma ametikohad, mis on seotud riigi tuumfunktsioonidega ja vajavad väga spetsiifilist spetsialiseerumist. Ent rusikareegel võiks olla see, et kui ametnik oma tegevusega otseselt mõjutab ettevõtjate vabadust tegutseda, siis ta peab olema ettevõtlust ka ise tundnud ja aeg-ajalt käima kontakti päris eluga värskendamas.

See tähendaks ühtlasi, et ametnikel oleks motivatsiooni hoida oma mõtteviis erasektorilaadne ja vajalikud oskused värsked – kui hiljemalt kümme aastat pärast ametnikutöö algust ootaks ees vähemalt viis aastat erasektoris, ei lubaks see liiga sügavale ametkondlikku maailma vajuda. Ettevõtjad võidaksid esimest korda, kui kõrgkoolilõpetajaid avalik sektor endale ei meelita, ning teist korda, kui erasektori tööturule tuleb tagasi selliseid kogenud, nii avaliku kui ka erasektori kogemusega inimesi.

Eestis kehtib ametniku eetikakoodeks, mille põhimõtete järgi peaks tegutsema iga ametnik. Koodeks sätestab, et ametnik peab olema inimesekeskne, asjatundlik ja avatud koostööle. Konkreetsemalt peaks iga ametnik tegutsema vastutustundlikult, mõistes, et tema otsustel on mõju inimestele, hoidma end kursis tööülesannete täitmiseks vajaliku valdkondliku arenguga ja täiendama end pidevalt, kaasama huvirühmi neid puudutavate otsuste tegemisse ja elluviimisesse. Kas aga ametnikud, kellel puudub erasektori kogemus, saavad parimagi tahtmise juures sisuliselt aru, mida ettevõtjatel on vaja? Kui ametnikuks saamise eeldus oleks vähemalt viis aastat erasektori kogemust ja iga maksimaalselt kümne aasta ametnikutöö järel panustaks igaüks jälle vähemalt viis aastat erasektoris, siis võiksid needsamad eetikapõhimõtted rohkem ka tegelikku ellu jõuda.