Veel saab päästa solgitud e-sigaretituru

Rahvatervise eest hoolitsemise ja lettidel kvaliteetsete toodete tagamise asemel on riigi ebapiisava järelevalve tõttu saanud salakaubandus hoogu juurde. Kehtima hakanud seadused vaid piirasid seadustest kinni pidavate ettevõtete tegevust. Kiirkorras vastu võetud rida seadusemuudatusi ja väga järsk aktsiisitõus põhjustasid müüjate ja kasutajate seas palju segadust, mõistmatust ja pahameelt. Seda on tunda nii laekunud aktsiiside ja vähenenud tootmise kui ka töötajate koondamise ja suisa kaupluste sulgemise näol. See on andnud löögi legaalsele turule ja pannud inimesi otsima alternatiive ohtlikest isesegatud toodetest või viinud tagasi tubakasuitsetamisele. Mis peamine, riik ei ole suutnud tagada kontrolli iseenda nõutavate reeglite järgimise üle ning seaduskuulekad ettevõtted pole saanud õiguskaitseorganitelt tõhusat ja tulemuslikku toetust.

Riik on korduvalt tunnistanud, et tal puudub ressurss laiemaks kontrolliks. Sellises olukorras on suured piirangud vaid soodustanud ebaseadusliku kauplemise kasvu. Keelati piiriülene müük, toll ei jõua aga pakke kontrollida. Nikotiinisisaldusega e-vedelikele määrati 10 ml mahupiirang, ametkonnad ei jõua aga müügikohtasid kontrollida. Kehtestati uus aktsiis, kuid mitu väikest kauplust müüb endiselt aktsiisimärgisteta tooteid. Kuidas nii?

Tõsi, mõne väiksema, „listi“ sattunud kaupluse juures avastatakse väike rikkumine. Selle kohta tehakse ettekirjutus ja asi parandatakse. Ei jõuta aga nendeni, kes reegleid massiliselt rikuvad. Peamiselt kontrollitakse vaid suuri ametlikke kaupluseid, kes tegelikult on juba seaduskuulekad, korrektsed ja kauplevad kvaliteetsete toodetega.

Salakaubanduse suur osakaal sunnib seaduskuulekad ettevõtted tegutsema ebavõrdse konkurentsiga olukorras. Radikaalne hinnatõus ja müügi piiramine andis illegaalsetele tootjatele kahtlemata trumbid kätte.

Tänane regulatsioon tapab ausaid ja suuremaid kaupmehi. Väiksemad ja skeemitavad kasvavad tohutu kiirusega ja võtavad turu üle. Lõpptulemusel lähevad pankrotti need ettevõtted, kes müüvad ohutut kaupa ja maksvad korralikult makse ning turule jäävad kaupmehed, kes müüvad klientidele potentsiaalselt ohtlikke tooteid ja jätavad maksud maksmata.

Kuidas turukaos lahendada? Meie ettepanek on lihtne. Eeskuju tuleb võtta riikidest, kes on otsustanud ise e-sigareti saatuse üle ega ole lähtunud pimesilmi Euroopa Liidu direktiividest. Väga head regulatsioonid on Suurbritannias, Iirimaal, Uus-Meremaal, Islandil ja Norras ning võrreldes Eestiga on häid regulatsioone paljudes riikides, näiteks Saksamaal, Rootsis, Tšehhis, Taanis, Itaalias jne. Kusjuures, Itaalia langetas e-vedelike aktsiisi 80% ja tühistas internetimüügi keelu, kuna kogemused täitasid, et kõrge kehtestatud aktsiis sillutas e-sigareti kasutajate tagasitee tavatubaka juurde või osteti tooteid välisriikidest ja leti alt. Ülipüüdliku koolipoisina Eesti mitte ainult ei täitnud EU direktiive hindele viis, vaid punnitas kuueni ja tegi regulatsioonid karmimaks, kui seda muidu nõuti.

Nii e-sigareti kasutajatele, ausatele kauplejatele kui ka riigile (ja selle julgeolekule) oleks kõige kasulikum, kui e-sigaretitooted oleksid tunduvalt vähem reguleeritud. Lähme ajas mõni aasta tagasi, jätame alles vajalikud piirangud, kuid kaotame need, mis segavad riiki, ausaid kauplejaid ja tarbijaid.

Mõistlikud piirangud on vedeliku ohutust tagavad laboratoorsed analüüsid, kõikide e-sigareti toodete registreerimine ühises Euroopa Liidu süsteemis ja veipimise keelamine bussides, koolides ja muudes sarnastes kohtades. Kindlasti ei tohi tooteid müüa alaealistele. Küll aga peaks ära kaotama või tugevalt vähendama aktsiisi ja lubama internetipoed, kuna ühes sellega kaoks ka motivatsioon riiki petta ja keelatud tooteid leti alt müüa. Absurdne on ka see, et e-sigaretti tuleb tõmmata suitsuruumis koos tavaliste tubakasuitsetajatega, niisamuti ei tohi e-sigaretti tõmmata metsas. Seaduse silmis põhjustab see tuleohtu – aga e-sigaret ju ei põle.

Aktsiisi kaotamise järel võidaks riik teiste maksude, käibe- ja sotsiaalmaksu pealt. Nii jääb müüjale võimalus endale ametliku palga maksmiseks, mis on vaieldamatult oluline igaühele. Sama ettepanekuga kaasneb palju kaudseid võite. Näiteks kaob vajadus kontrollida kauplejate aktsiiside tasumist ning ressursi saab suunata toodete legaalsuse, sertifikaatide ja piisava kvaliteedi olemasolu kontrollile.

Veel enam, me peame säilitama maitsestatud e-vedelike müügi. Juulist tahetakse need ära keelata, kuigi maitsevedelike eelistab enam kui 80% e-sigarettide kasutajatest. Suitsetajad, kes otsivad e-sigaretis tubakast loobumise abivahendit, tahavad liikuda tubakast võimalikult kaugemale, kaasa arvatud ka tubaka maitsest. Riigi piirangu põhjendus ei pea vett, vaid seab paljud tarbijaid ohtu. Mõni naaseb tavatubaka juurde, kuna maitse on sama ja kahjuks on seda mugavam osta ning teine otsib alternatiive letialuselt turult. Mis saab salakaubanduse mahust ja rahvatervisest veel siis, kui maitsevedelikud on keelatud, kuid õigusorganid ei suuda järelevalvet tagada? Paratamatult tekib veel küsimus, kas peaksime kohustuslikult vaid tubakamaitseliseks tegema ka maitsestatud nikotiininätsud selleks, et ükski suitsetaja ei otsiks tavatubakale alternatiivi?

Möödunud aasta on tõestanud, et kehtima hakanud piirangud on mõjutanud ennekõike just ametlikke ja suuremaid kauplejaid, kes juba olid seaduskuulekad. Karmid piirangud on soodustanud ebaseadusliku kauplemise kasvu, kuna riigil ei ole laiemaks kontrolliks ressurssi. Kui kõigi kuulekust seaduste ees tagada ei suudeta, tuleb naasta paari aasta tagusesse aega ja lasta nõueterihm taas lõdvemaks.