Põllumajandus vajab otsetoetuste võrdsustamisest enamat

Mul on olnud võimalus ligi 60 aasta jooksul töötada põllumajandussektoris peaaegu kõikidel tasanditel, analüüsida tootmisprobleeme, seostades neid ka poliitiliste vooludega. Põllumajandussektori tootmistulemustest tervikuna oleneb kogu maaelu, inimeste tööhõive, keskkonnahoid ja riigimaksud. Tervikpilt põllumajandussektorist koos maaeluga on üsna segane, seda ei ole kerge selgitada lühidalt, eks oleneb see ka kuulajatest nende endi arusaamadega, oleneb ka riigi tasandil otsustajatest, kes jälgivad riigikogu suuniseid juurutada Eestis põllumajandussektor peretalude paljususega. Selle soovi vastu ei tohiks keegi olla, mina nende hulgas.

Kuid Eesti põllumajandussektori olukord kogu Euroopa riikide peres on ainulaadne, meie riik ainsana ei tegelenud turukaitsega ajal, mil kõik teised riigid oma turgu koos tasemel toetustega kaitsesid. Seejärel reform aastatel 1989–1993, mis viis tootmisnäitajad madalseisu, kuid otsustasid toetuse taseme (ÜPT), mis kehtib tänapäevani. Iga analüütik või ajakirjanik võib ise statistikaandmetest reastada põllumajandussaaduste ekspordi-impordi vahekorra. 1995. aastast on see suures mahus impordi ülekaaluga – sisuliselt ületab see peaaegu kaks korda toidukaupade ja -toorme ekspordi, kui arvestada, et ca 350 miljoni euro eest eksportkaupa on tehtud importtoorme arvel (eksport 880 miljonit, import 1520 miljonit eurot).

Eestisse suurte toetustasemete arvel odavdatud importtoorme toomine on siseturu kohalikele tootjatele ära solkinud ja alandanud siin tootjahindu ca 20 protsenti.

Põllumajandussektori maksukoormus ca 300 lepingu alusel on praktiliselt võrreldav kogu Eesti põllumajandussektori kogukäibega (ca 900 miljonit eurot). Sektor ise on kapitalipuuduses ning suuresti ka laenulõksus. Analüüsida võiks, miks meil on põllumajandussektoris viimase 10 aasta jooksul kasvanud väliskapitali osatähtsus, miks ca 250–300 farmerit toodavad üle 90 protsendi toidutoormest, miks meil on nimistus üle 14 000 põllumajandustootja, kellest suurem osa on passiivsed ja investeerimisvõimetud, miks on sektori palgatase ca 30 protsenti alla vabariigi keskmise.

On veelgi asjaolusid, mis näitavad, et olemasolev tootmisstruktuur on kohalikule tootjale pikaajalise tootmiskliima tagajärg. Avatud ja ebavõrdse kohtlemisega majanduspoliitika jätkumisel on toimetulek küsitav just nendele tootjatele, kes ise oma toodangut ei töötle ega turusta. Sektoris tervikuna on kogutoodangu väärtus (turult saadav raha toodangu eest) kogukuludest väiksem.

Madal toetuste tase ei leevenda tootjate kahjumit. Töötlemine ja turustamine võimaldaksid äriplaani kaasata täiendava odava importtoorme juurdeostu, mis võimaldab ka kasumi. Nii toimib suur osa meie toiduainetööstustest, mistõttu omamaine põllumajandustoodang ei mõjuta tarbijaturgu ka ikaldusaastatel. Toidutoorme suur import on langetanud kohaliku tootmise mahu alla sisevajaduse taset – see on kohalikule tootjale kaotatud siseturg.

Jüri Ratase olemasolev valitsus on Eesti jaoks kahe aasta jooksul veel võimalikud küsimused otsetoetuste võrdsustamise ja maaelu arengukava rahaliste vahendite kasutamisel sellel finantsperioodil otsustanud positiivselt. Kuid kõigest sellest ei piisa tingimustes, kus põllumajandussektor on ühisturul ca 40 protsenti konkurentsist maas ning senise info põhjal on lootus aastateks 2022–2027 jõuda otsetoetuste tasemeni ühisturul 77 protsendini. See veel ei rahulda.

On teretulnud, et Balti riikide põllumajandusministrid soovivad koos otsetoetuste võrdsustamist.

Isiklikult ma usun, et sellel teemal ükski teine koalitsioon paremini ei toimi. Seda on näidanud pikk praktika.