Mina ja Juhan Peegel ehk uduangerjate püügikeeld endiselt jõus

Täna on Juhan Peegli 100. sünniaastapäev. Ma olen praegu sama vana, kui Peegel oli siis, kui ma 1980. aastate algul Tartus tudeng olin.

Olulisim, mida Peegel meile, ajakirjanikehakatistesse püüdis sisendada, oli inimlikkus, lihtsus, ausus. Ta tegi seda oma rahulikul ja tasasel moel, pigem oma olemuse ja käitumise kaudu. Ikka kangastub silme ette pilt, kuidas Peegel tervitas tänaval kohatud tuttavaid, ka tudengeid härrasmehelikult kaabut kergitades – piinlik oli, kui sinu tekkel kerkis tema peakattest hiljem. Mõte spikerdada Peegli eksamil suri eos – häbi spikerdada oli suurem kui häbi oma tegelike teadmiste pärast.

Oma loenguid ajakirjanduse žanritest vürtsitas Peegel mõnusa huumoriga. Loo mõjukust näitlikustas ta kujuteldava stseeniga joodikust, kes löristab nutta ajaleheloo kohal, mis räägib alkoholi kahjulikust mõjust. Tüütult pikka ja igavat lehelugu nimetas ta saarlasele omaselt uduangerjaks. Et teksti elavamaks muuta, soovitas ta vahendada olustikupilte, panna kirja allika mahlakad tsitaadid, kirjeldada detaile. Kõige selle juures peab aga ajakirjanik olema täpne ning kontrollima fakte.

Peegel rääkis õpetliku loo tollase ajakirjanduse lipulaeva Pravda reporterist, kes kirjutas suurejoonelise portreeloo töökangelasest. Lugu algas reportaažlikult: seltsimees X ärkab vara hommikul, riietub, võtab kiire hommikueine ja enne uksest väljumist viskab pilgu peeglisse ning kammib juukseid. Kui üdini positiivne portreelugu lehes ilmus, purskasid seltsimees Xi töökaaslased, sõbrad ja tuttavad naerma – isegi sotsialismi viljastavates tingimustes ei hakka kiilaspeal juuksed kasvama.

Oma lehelugusid kirjutades ei mõtle ma Peegli õpetussõnade peale. Ma järgin neid vaistlikult, need on muutunud iseenesestmõistetavaks. Sest tegu on ju lihtsate soovitustega: kirjuta ka keerulistest asjadest arusaadavalt ja inimlikult, ära pea lugejat rumalaks, suhtu allikatesse lugupidavalt ja austavalt, ära ole ülbe ja ninakas, kontrolli fakte ja loe valmis lugu hoolega üle. Ah jaa, üks Peegli õpetussõna veel, mida tasub samuti alati järgida: hea pealkiri on pool lugu.