Teadusrahastus: poliitikud vastutagu oma sõnade eest

Eesti baasteaduse uuringud on olnud aastakümnete vältel krooniliselt alarahastatud. Sellest on viimastel aastatel väga palju arutatud nii Eesti kirjanduses kui ka maailma tippajakirjades. Täna näeme selle pikaajalise alarahastuse tulemusi: andekad noored teadlased lahkuvad Eestist, Eesti üliõpilased ei tule doktorantuuri õppima ning selle tõttu ei ole doktorikraadide kaitsmine piisav akadeemiliste ametikohtade taastootmiseks ja ettevõtluse ning avaliku sektori arengu vajaduseks.

Selle trendi jätkumine seab ohtu ka kõrghariduse kvaliteedi, sest doktorikraadiga inimesed õpetavad ülikoolides ning nendeta pole head kõrgharidust ja seega häid õpetajaid, arste, juriste ja teisi kõrgharidusega spetsialiste.

Poliitikud on Eesti teaduse probleemi tunnistanud. Möödunud aasta lõpus sai presidendi juures allkirjad Eesti teaduslepe, mille kohaselt peaks teaduse rahastamine kolme aasta jooksul jõudma ühe protsendini sisemajanduse koguproduktist (SKPst). Kokkuleppele andsid oma allkirja pea kõik erakondade esimehed, teadlased ja ettevõtjad. Kokkuleppe patroon oli president ise, tähendades, et tegu on ühe kõige ametlikuma ja olulisema dokumendiga.

"Kui sõna antakse, siis tuleb sõna ka pidada," lubas kommentaaris peaminister Jüri Ratas.

28. mail otsustas valitsus säilitada teaduse rahastamine senisel tasemel ehk 0,71 protsendil SKPst. On selge, et teadlased ei saa olemasolevat olukorda rahulikult taluda: alarahastuse pärast lahkuvad paljud teadlased välismaale või loobuvad teadusest, ohus on terved instituudid, sest praeguses teadusgrantide konkursis jäävad ellu vaid vähesed ja isegi parimatest parimatele pole Eesti teaduses koht garanteeritud, kuna Eesti teadusgrantide konkursside edukuse määr on langemas allapoole 20%.

Olukorda võib nimetada depressiivseks. Tugeva baasteaduseta pole olemas tugevat kõrgharidust, kõrge lisandväärtusega ettevõtlust ning kokkuvõtteks ka teadusmahukat Eestit. Kardan, et kui me praegu neid probleeme ei lahenda, peame tulevikus topelt rohkem raha kulutama, et teadlasi tagasi Eestisse ja teadusse meelitada. Seegi ei pruugi toimida – teadlased on väga kannatlik grupp, aga kui ükskord ka nende kannatus läbi saab, siis on neid raske teadusse ja Eestisse tagasi saada.

Antud juhtum on ka oluline pretsedent meie üldpoliitilisel maastikul: kui poliitikud taganevad niivõrd ametlikust ja olulisest dokumendist, siis kuidas saab valija neid üldse usaldada?

Täna kogunevad ülikoolide rektorid kriisinõupidamisele, et arutada hakkamasaamist kujunenud olukorras ning teadusmeelsetest koosnev ühing “Teaduskoda” plaanib esimesi protestisamme ja streikide sarja.

Meie plaan on panna poliitikuid enda sõnade eest vastutama, sest nii peab see toimuma edukas demokraatlikus ühiskonnas.