Tõnu Mertsina: Eesti ei ole erand oma tugeva tööturuga

Nii nagu enamikus arenenud tööstusriikides, on ka Eesti tööturg heas seisus. Kuid selles on ka tugevad pinged. Luuakse uusi töökohti, tööpuudus on madal ja tööhõive on tõusnud. Samas jääb tööturule lisanduvate töötajate arv alla nõudlusele. Ettevõtted konkureerivad nüüd töötajate pärast, mitte vastupidi. Suurenenud tööjõupuudus hoiab aga palgakasvu kiirena. Tööturu tugevusele aitab küll kaasa meie töölepinguseadus, majanduses väikese mõjuga ametiühingud, vähene kollektiivsete palgakokkulepete hulk ja madalad intressimäärad, kuid rohkem on selle taga demograafilised ja majanduse struktuurimuutusega seotud põhjused.

Eestis langes käesoleva aasta esimeses kvartalis töötusmäär (4,7%) sesoonsust arvestades viimase 11 aasta madalaimale tasemele. Rahvastiku vanuselise struktuuri muutuste tõttu ei ole praegune töötusmäär aga täpselt võrreldav aastatetagusega. Töötust on noorte (15–24 aastat) hulgas olnud teiste vanuserühmadega võrreldes alati rohkem, vanemaealistel aga vähem. Samas on noorte osakaal tööealisest elanikkonnast vähenenud ja vanemaealiste osakaal tõusnud. Positiivne on see, et eriti on vähenenud pikaajaliste töötute (üle 12 kuu) arv. Seda saab seletada tugeva nõudlusega tööjõu järele ja tööjõupuudusega. Väiksem tööpuudus vähendab aga riigi kulutusi töötutoetusteks.

Viimase viie aastaga on Eestis loodud juurde 72 000 uut töökohta. Mitteaktiivsete inimeste arv on vähenenud 46 000 ning tööhõive kokku on suurenenud 43 000 inimese võrra. Eestil jäävad võimalused tööhõive suurendamiseks aga üha väiksemaks. Tööhõive on tõusnud ajalooliselt kõrgeimale tasemele – see on suurenenud kõikides vanuserühmades. Pensioniealiste (65+) tööhõive on meil juba Euroopa Liidu kõrgeim ning ka 25–64 aastaste tööhõivega on Eesti Euroopa tipus.

Ametialade järgi on hõivesse enim juurde tulnud juhte ja tippspetsialiste, samas kui madalama kvalifikatsiooniga töötajate arv on vähenenud. Muutused on toimunud ka töötajate hariduses. Suurenenud on kõrg- ja keskkooli baasil keskeriharidusega inimeste arv ja nende osakaal tööhõives. Kui 15 aastat tagasi oli Eesti tööhõives selliseid inimesi kolmandik, siis möödunud aastal juba üle 40 protsendi. Kesk- ja kutseharidusega inimeste osakaal on aga vähenenud. See on seletatav nii majanduse struktuuri muutusega kui ka sellega, et tööprotsessid on läinud keerulisemaks. Madala kvalifikatsiooniga töökohtade arv on vähenenud, kõrgemat kvalifikatsiooni nõudvate töökohtade arv aga suurenenud.

Paremini haritud töötajatel on väiksem oht töötuks jääda ning kui see peaks ka juhtuma, siis leiavad nad uue töökoha üldjuhul kiiremini kui madalama hariduse ja kvalifikatsiooniga inimesed. See, kui hästi kõrgharidus vastab majanduse nõuetele, on aga omaette teema. Hariduse parem vastavus majanduse vajadustele suurendab tööhõivet ja aitab kaasa majanduskasvule.

Kuigi viimastel aastatel on töötlevas tööstuses hõive kasvanud, on see pikemas tagasivaates vähenenud. Hõive on vähenenud ka põllumajanduses ning rohkem inimesi on läinud tööle teenustesektorisse. Selline trend on toimunud enamikus arenenud tööstusriikides. Teenused vajavad aga üldjuhul rohkem tööjõudu kui tööstus, mis seletab – vähemalt osaliselt – ka tööhõive kasvu ja tekkinud suurt tööjõupuudust. Kõige suurem on Eestis tööjõupuudus (ehk vabade ametikohtade osatähtsus ametikohtade koguarvus) ITK- ja finantssektoris.

Kuna Eestis tööjõudu napib, on ettevõtted sunnitud tööjõudu otsima välismaalt. Ka siin ei erine Eesti paljudest arenenud riikidest. Me konkureerime töötajate, eriti kvalifitseeritud töötajate pärast oma lähinaabritega. Tööjõupuudus on paljude riikide murekohaks. Eelmisel aastal saabus Eestisse töötamise eesmärgil lühi- ja tähtajaliste töölubadega 22 600 ning selle aasta esimese viie kuuga juba 16 200 välismaalast. Eelmisel aastal läks nendest üle 70% tööle töötlevasse tööstusesse, ehitusse ja põllumajandussektorisse. Eestile ei saa aga sellises formaadis välismaise tööjõu massiline kasutamine olla püsiv lahendus. Pikemas vaates vajame üha rohkem kõrge kvalifikatsiooniga töötajaid.

Tööjõupuudus ja tugev majanduskasv – eriti rahalises väljenduses – hoiavad palgakasvu kiirena. Sellest on juba palju räägitud ja kirjutatud. Palgad tõusevad ka kõrgemat kvalifikatsiooni nõudvate töökohtade osakaalu suurenemise tõttu. Samuti on kiire palgakasvu taga miinimumpalga tõus. Miinimumpalka on tõstetud keskmisest brutokuupalgast kiiremini ning miinimumpalga osakaal on tõusnud juba 38 protsendini keskmisest ja 50 protsendini mediaanpalgast. Paljuski miinimumpalga kasvu tõttu on alg- ja põhiharidusega töötajate palgad tõusnud kõrgharitud töötajate palkadest kiiremini ning nende palkade vahe on pikemas vaates tasapisi vähenenud.

Rohkem töötajaid koos tugeva palgakasvuga tähendab palgafondi osakaalu tõusu majanduses ning tööjõuga seotud suuremaid maksulaekumisi. Samas on tööjõumaksude kasv viimastel aastatel aeglustunud. Selle üheks põhjuseks on osalise tööajaga töötajate arvu ja osakaalu tõus. Kui 15 aastat tagasi töötas Eestis osalise tööajaga 7%, viis aastat tagasi 9%, siis möödunud aastaks oli see kerkinud juba 11 protsendini. Osalise tööajaga inimeste arv on suurenenud ka paljudes teistes arenenud riikides.

Koos suurenenud tööhõive ja vähenenud tööpuudusega on kiirel palgakasvul positiivne sotsiaalne mõju: lisaks suuremale maksutulule on inimeste paranenud ostujõud ja elamistingimused aidanud kaasa näiteks varavastaste kuritegude vähenemisele.

Tööjõukulude liigkiire kasv vähendab ettevõtete kasumlikkust. Ettevõtete kasumlikkus on küll vähenenud, kuid see on liikunud ELi keskmisele lähemale. Madalam kasumlikkus piirab aga ettevõtete investeerimis- ja kasvuvõimalusi ning halvendab nende konkurentsivõimet. Suurenenud tööjõukulud peaksid suunama ettevõtteid investeerima rohkem tehnoloogiasse, et oma tegevust automatiseerida, kuid kahjuks pidurdab seda taas kvalifitseeritud oskustööjõu puudus. Majanduskasvu oodatav jahtumine vähendab küll nõudlust tööjõu järele, kuid tööjõupuudust see veel lähiajal ei kaota. Tööturu olukord sõltub sellest, kui paindlikud suudavad ettevõtted muutuvates majandusoludes olla.