Ain Kivisaar: loogem rahva kinnisvarafond

Pensionireformi poleemika on pannud inimesed aktiivsemalt mõtlema oma raha kasvatamisele ja finantskindluse tagamisele tulevikus. Kui seni paljud isegi ei hoomanud, et neil on finantsvara mõne panga käes hoiul, rääkimata selle suurusest, siis viimase poolaasta jooksul on enamik endalegi meeldiva üllatusena teadvustanud, et tuhandete eurode suurune rahatagavara on reaalselt vabanemas.

Juhtpoliitikute agitatsioonist innustatuna prognoositakse ligi poole II pensionisamba varade lahkumist riiklikust süsteemist, mis rahaliselt tähendab miljardeid eurosid. Kindlasti liigub osa summast kohe tarbimisse, kuid tõenäoliselt sunnib talupojatarkus enamikke vaagima erinevaid investeerimisvõimalusi, et need miljardid ka tulevikus kasu tooksid ning oleksid pensionieas tõhus finantsabi.

Eesti majapidamiste säästud on kasvanud 8 miljardi euroni, suurenenud on üldine kindlustunne ning hirmud majanduse peatse kollapsi ees on asendunud lootusega mõõdukast ja jätkusuutlikust kasvust. Lisades juurde pankade pea olematud deposiidiintressid, on need head eeldused laiapõhjaliseks investeeringute kaasamiseks.

Kinnisvara on alati peetud pikaajaliselt turvaliseks ja tulutoovaks varaklassiks, lisaks on see kõigile käegakatsutav ja lihtsalt mõistetav. Metsamaa, põllumaa, ärihooned ja elamispinnad võivad kõik toota õige majandamise korral nii korralikku jooksvat tulu kui ka kasvatada oma väärtust ajas. Vajalik on need vaid väärtpaberistada ja muuta kõigile huvilistele lihtsalt kättesaadavaks.

Tallinna üüriturul osalemist on õigustatult nimetatud uueks rahvusspordiks. Tuhandeid kortereid on ostetud üürile andmise eesmärgil ning sama palju on uue eluaseme ostmisel jäetud maha müümata, et genereerida jooksvat lisatulu ning pakkuda käegakatsutavat kindlust tulevikus.

Eestlased on ikka olnud kinnisvarausku, kuid paraku on kõhnema rahakoti puhul praeguseid hindu kõrvutades keeruline seda usku praktiseerida, kuivõrd väiksemgi korter pealinnas maksab 50 000 eurot ja rohkem. Lisaks võib paljusid, kel puudub kokkupuude ja varasem kogemus, hirmutada üürnikega igapäevane majandamine. Samas kogenud ja finantsiliselt kindla seljatagusega pikaajaliste üürileandjate jaoks on turul magus aeg.

Inimestele oleks vaja pakkuda selget, laiapõhjalist ja turvalist investeerimisvõimalust, millele oleks kõigil ligipääs. Nimetagem seda kasvõi rahva kinnisvarafondiks, mis oleks rangelt riikliku järelevalve all, mõõdukate valitsemistasudega ja lihtsalt arusaadava turvalise investeerimisstrateegiaga. Rahvuslik komponent, mis näiteks piiraks investeeringute areaali ainult Eestimaaga, oleks kindlasti paljude silmis positiivne lisaväärtus.

Vaevaga kogutud pensioniraha jääb koju, võimendades nii rahvuslikku kogurikkust. See võiks lähiaastatel olla turul väga oodatud ja hea alternatiiv deposiidis väärtust kaotavale rahale. Kui mitte veel 2020. aastal, siis nn sambajooksu kõrghooajal 2021 võib kindlalt prognoosida sellise alternatiivi tekkimist. Turg teatavasti tühja kohta ei salli ja nõudluse olemasolul tekib peagi ka pakkumine.