Demis Voss: stipp, mis murrab tööjõupuuduse

20 aasta eest ei kujutanud ma ette 50aastast tööpõldu. Nüüd, pea neljakümnesena, ei kujuta ma endiselt ette, et töötaksin edaspidi vaid ühel erialal.

Kunagi olid põlvkonnad, kes päevast päeva rabasid sama tööd lõhkuda, kuid enam mitte. Tulevikutööd ei oska keegi päris täpselt ette kujutada, kuid pigem võiks töötamise osakaal väheneda (väheneks asjatu tarbimine ja ökoloogiline jalajälg) ning inimese enda areng ja teostus võiksid tulla esiplaanile.

Ent seda valget laeva oodates on tõsiasi, et meil on pidev tööjõupuudus. OSKA raport (2018) toob välja, et noorte arv, kes lõpetavad kutse- või kõrgkooli, ei kata tuleviku tööjõuvajadust. Tööandjatel tuleb enam leida sobivaid töötajaid vanemaealiste seast.

Kõigil tuleb end täiendada või ümber õppida selleks, et muutustega tööturul kohaneda ... järgneb pikk loetelu ametitest, keda liiga vähe koolitatakse. ITga seotud spetsialistide põud on teada, jaanuari alguses räägiti palju meditsiinivaldkonna töötajate puudusest jne.

40ndate piirimail või hiljemgi minnakse taas tasemeõppesse õppima, et ennast täiendada, oskusi värskendada või eriala vahetada. Kutseõppes oli 2018./2019. õppeaastal täiskasvanud õppijaid juba 40%, kõrghariduses 29% (OSKA 2019).

Täiendõpe töötab mühinal, 1–2päevaseid sutsakaid tööandja lubab ja ükski toimetus ei jää tegemata. Ent ümberõppe puhul on teema hoopis teine. Kannatada saab kas inimese eraelu, pereliikmed, tööandja või kõik korraga samal ajal.

Hea näide ümberõppe programmist on struktuurivahenditest toetatud "Vali IT!". Konkreetne ja intensiivne õpe (ca neli kuud) nagu täistööajaga töötamine. Suur küsimus on vaid, kuidas saaksid inimesed seda endale lubada, sest põhikohal töötada ju ei saa ning pooltel eestlastest pole mingeid sääste, mida tõi välja Eesti Kindlustusseltside Liidu 2019. aasta uuring.

Siinkohal teengi ettepaneku luua ümberõppe stipendium, mis oleks motivaator ja paneks inimesi julgemalt aega maha võtma ning juurde õppima, samas tagades inimesele põhivajadused.

Stipendium oleks kaetav praegusest töötuskindlustushüvitise reservist ja baseeruks suuresti samadel alustel, kuid kindlasti kaasajastades selle tingimusi, mille probleemidest jaanuari Postimehes räägiti. Jaa, praeguse hüvitise mõte on valmistuda majanduslanguseks ja pakkuda kompensatsiooniga pehmet maandumist uute töövõimaluste leidmiseni. Ent vaataks töötuskindlustust natuke laiemalt.

Mis aitab töötuks jäämist ennetada pikemas perspektiivis ja mida inimene saab ise ära teha? Esiteks teadlik tervisekäitumine ja teiseks elukestev õpe, millest räägitakse söögi alla ja peale. Väidan, et tõsiseks ümberõppeks on vaja lahendada sotsiaalse garantii küsimus, kui õpe kestab neli, kuus või 12 kuud. Läbi harimise ja ümberõppe me kindlustamegi ennast töötuse vastu niivõrd, kui tsüklilise majanduse vastu kindlustada saab.

Selleks, et "Vali IT!" programmis õppima minna, on kaks varianti: kas sul on säästud (vähemalt neli kuud) või sa oled ametlikult töötu ja saad töötuskindlustushüvitist.

Säästude puhul teame, et pooltel neid ei ole. Teisel juhul on eeldus, töölt ei ole vabatahtlikult ära tuldud, mille nimel skeemitatakse. Siinkohal aitaks sihtsuunitlusega õppestipendium, et õppida uut ja leida rakendus seal, mida OSKA probleemidena välja toob: IT, meditsiiniõed, lukksepad, mehhatroonikud, puusepad jne. Ja õppigu inimesed kasvõi üks aasta. Õpe peaks olema intensiivne nagu start-up-kiirendis, ja siis kiirelt tööturule, millest kõik võidavad.

Stipendiumist üksi ei piisa. Selge, et otsus ja motivatsioon peab tulema inimeselt (seepärast olekski stipendium osa töötasust). Oluline roll on haridusministeeriumil, sest koolide tegevuse aluseks on ikkagi riiklik tellimus ehk millised prioriteedid nt OSKA raportitest tehakse ja töösse rakendatakse.

Teiseks nõuab see, et koolid ise tuleksid veidi oma mugavustsoonist välja ja moodsas keeles disainiksid õppekavad nii, et need oleksid paindlikud ja vastaksid õppuri ehk kliendi vajadustele. Täiskasvanute taasliikumine koolidesse on ajas kasvav trend ning kooli mõtteviis peab muutuma.

Kust tuleb raha? Töötuskindlustuse reservidest. Oodatav töötuskindlustuse netovara väärtus 2020. aasta lõpuks on 871,5 miljonit eurot. Eks valitsevatel poliitikutel ole kiusatus reserve kasutada muudeks jooksvateks kulutusteks, kuid see ei ole eesmärgipärane.

Töövõtjad ja tööandjad maksavad sundkindlustust, mille mõte on rasketel aegadel toime tulla. Võtame nii, et praegu ongi rasked ajad – tööjõupuudus OSKA kontekstis kergemaks ei lähe. Sotsiaalkindlustushüvitise mõte tuleb laiemaks mõelda ja anda inimestele julgus uuteks teostusteks. Üsna mõttetu on aastal 2026 lugeda OSKA raportit, mille resümee on praegusega sama.