Ivo Suursoo: Eesti kolm lõksu ja kolme pöördega väljapääs

Tugevate negatiivsete kriiside ainus positiivne osa on efektiivistav mõju majandusele – ettevõtluses kärbitakse kõike vähetootlikku. Lühiajaliselt väljendub see kindlasti ka vabade töökäte olemasoluna, aga pikka perspektiivi see ei muuda – suvel 2019 avaldatud viimane rahvastikuprognoos räägib oma põhistsenaariumis selget keelt – tööealiste arv väheneb 40 aastaga pea 9% ning 65 ja vanemate osatähtsus rahvastikus kasvab 20%-lt 30%-le. Viimane fakt on juba märkimisväärne ja sõnum on selge – lisandväärtuse tootjaid jääb vähemaks ehk Eesti on pikaajalises perspektiivis tööjõu lõksus.

Eesti majanduskasv on olnud euroliidu kontekstis eeskujulik, kuid pilti varjutab tootlikkuse väike kasv võrrelduna tööjõukulude kasvuga. Olukorras, kus tööjõukulud kasvavad tootlikkusest kaks korda kiiremini ja tootlikkus on endiselt Euroopa Liidu keskmisest 75–78%, on selge – Eesti on keskpärase tootlikkuse lõksus.

Väikese tootlikkuse lõks toidab viimast lõksu – keskmise sissetuleku lõks. SKP ja palgad on kasvus, aga eestimaalase ostujõud ELi keskmisesse kasvab aeglaselt. Viimase seitsme aastaga oleme kasvatanud oma ostujõudu 9 protsendipunkti, 81%-le 2018. aastal. Samas tempos jätkates jõuame 15–20 aastaga ELi ostujõu keskmikuks. See tõdemus ei rõõmusta järgnevat põlvkonda, kelle ambitsioon on kindlasti suurem. Ja et nukrat statistikat veelgi selgemaks mõelda, siis tegelikult ei peaks meie sissetulekut võrdlema meie kohalike hindadega, sest reisimine ja uus teler maksavad eestimaalasele sama palju kui norrakale. Kohalike hindadega ostujõudu kohendamata on pilt veelgi kurvem – me ei ole sissetulekute ostujõus sammu edasi teinud. Tuleb tõdeda, et oleme keskmise sissetuleku lõksus.

Kus on probleem, seal on ka lahendust. Elukvaliteedi esirinnas on riigid, kes on edukad just järgmistes "pööretes".

Digipööre koondina tähistab komplekti, kuhu mahub digitaliseerimine, automatiseerimine ja robotiseerimine. Ootamatult on käimasolev kriis siin abiks. Kordades on kasvanud e-kaubandus ja kaugtöö digikanalites. See loob eeldused muuta meie harjumusi. Äkki olemegi avastanud, et poes ei pea käima aega raiskamas, kaubad saan tellida koju. Iga päev ei pea kontoritöötajad autoga tööle sõitma – edukalt saab tööd teha kodus. Ka tööülesanded füüsilist tööd tegevatele inimestele saab edastada elektroonselt jne.

Selline mõttemaailma muutus võib tuua kaasa olulise efektiivsuse kasvu. Kui siia nüüd lisada tööstuse digitaliseerimine, kontaktivaba tootmine ja tarneahel, siis suudame tulevikuks luua olukorra, kus tavapärase gripiviiruse levik väheneb kordades, kuna tööpositsioonidel inimeste vahel on vähem füüsilist kontakti. Digipööre on rohkem kui eelnevad üksikud näited, digitaliseerimine loob eelduse efektiivsuse kasvatamiseks, nii nagu neljarajaline tee tagab kiire ja ohutu liikumise naaberlinna.

Eesti majanduse lisandväärtuse kasvu vajadusest on räägitud 10 aastat, aga konkreetseid samme selle suunas oleme suutnud teha vähe. Lisandväärtuse kasvu teid on loetud hulk:

• saame liikuda lihtsa allhanke pakkujast keerukamate toodete allhanke teostajaks;

• veelgi atraktiivsem on aga luua ise teadus-arendusmahukat toodet (nagu Cleveron, Milrem või Chemi-Pharm);

• suur võimalus on ka suurema väärtusega teenuste eksport (mida teeb IKT-sektor) või hakata väärtusahelas platvormiks (näitena Bolt).

Kõigi nende näidete taga on innovatsioon ja arendustegevus ning toode ja teenus, mida pakutakse, on uuenduslik või nutikam, sageli teadus-arendusmahukam. Sellise toote tunnetuslik väärtus kliendile on suurem ja seeläbi ka makstav hind kõrgem. Kõrgem makstav hind summeerubki majanduse terviku lisandväärtusena – innovatsioonipööre toob kaasa lisandväärtuse kasvu ja jätkusuutliku palgakasvu.

Rohepöördest on palju räägitud kui pealesurutud mittetootlikest investeeringutest – mingite riiklike nõuete täitmiseks. Sellisena see praegu paistab küll, aga koos innovatsioonipöördega võiks õnnestuda ka rohepöördest leida ärivõimalusi. Rohepööre on korraga nii kohustus kui ka võimalus.

Need pöörded tuleb teha just sellises järjekorras – digipöördega loome aluseeldused majanduse efektiivsusele, innovatsioonipöördega kaasame riigi ja erasektori mõtlema loovalt kasvatama pakutavat lisandväärtust, mille järgi rohepöörde tegemine julgete ja innovaatiliste lahendustega on vaid aja küsimus.

Me oleme riigieelarve tegemisel näinud, et meil ei ole raha täitmaks erakondadeülest kokkulepet viia teadus-arendustegevuse investeeringud tasemele 1% SKPst (võin eksida, aga suurusjärgus 150 miljonit jääb puudu). Samas vaid nädalad hiljem õpetab kriis meile, et on vaja julgust leida või laenata 2 miljardit, et toetada viirusekriisist kannatavat majandust.

See dilemma – raskem on leida heal ajal 150 miljonit kui raskel 2 miljardit – õpetab, et riigieelarve raha on prioriteetide ja tunnetatud olulisuse sümbioos (inglise keeles sence of urgency). Kui me tajuksime Eesti majanduse kolme pöörde läbiviimist samavõrd olulisena kui koroonakriisi, kas me siis käituksime Eesti riigieelarve valikutes teisiti? Ma arvan, et jah. Ma arvan, et me investeeriksime järgmised 2 miljardit aitamaks majandust neid kolme pööret läbi viia.

-----