Jüri Raidla: demokraatia on eduka Eesti pant

Demokraatia on rahva võim. Demokraatias teostab rahvas võimu iseenda eest, nimel ja jaoks. Demokraatia ammendavat legaaldefinitsiooni ei leia me ka põhjaliku otsimise tulemusena. Pealegi on demokraatia mõiste ajas ja ruumis muutunud ning küllap muutub tulevikuski.

Samas on demokraatiale omased teatavad tunnused, mille järgimist on võimalik hinnata, tõsi küll, mitte loodusteadusliku täpsusega. Riigikohus on leidnud, et muu hulgas seisneb demokraatia oluliste juhtimisotsuste tegemises võimalikult ulatuslikul ja kooskõlastatud alusel.

Eesti on demokraatlik riik, selles pole vähimatki kahtlust. See postulaat on sätestatud põhiseaduse esimeses paragrahvis, demonstreerides põhimõtet, mis on Eestis ka edukalt rakendatud. Kahtlust pole ka selles, et alates üheksakümnendate aastate algusest on Eesti õigusloomes demokraatiat loodud ja arendatud järjekindlalt ning sihipäraselt. Vaevalt keegi selleski kahtleb, et demokraatlik riigikorralduse mudel on olnud Eesti senise ühiskondliku olemise ja majandusliku edu nurgakivi.

Ometi ei ole taevas Eesti demokraatia kohal pilvitu. Koroonapandeemia on osutunud lakmuspaberiks, mis näitab halastamatult kätte probleemid meie halduskorralduses ja laiemalt vaadatuna ka demokraatiamudeli toimimises. Tsiteerides ja nõustudes akadeemik Jaak Aaviksooga: „Sellest koroonapeeglist vaatab vastu meie demokraatia tervis.“ Selleks, et kellegi või millegi tervist arstida, peab esmalt diagnoosima. Vaadelgem, millised näilised või tegelikud tõved meie demokraatias on COVID-19 pandeemia nähtavale kiskunud.

Otsustamise protseduuri demokraatlikkusega nii nagu ka otsuste sisulise põhiseaduslikkusega Eestis märkimisväärseid probleeme ei ole. Kriitiliseks nähtuseks on kujunenud erasektori asjaliku kaastöö ignoreerimine ja koostöö tõrjumine, millel tõenäoliselt muud põhjust peale ametnikkonna professionaalse ebakindluse ja psühholoogilise kapseldumise ei olegi.

Igal juhul on olnud alusetud nii mõnedki ette võetud katsed külvata õiguslikku ja poliitilist paanikat otsustamise ja otsuste põhiseaduslikkuse suhtes. Alati saab paremini – see klišee oli aktuaalne minevikus, on kohane tänapäeval ja jääb selliseks ilmselt ka tulevikus. Kui mingi otsus peakski viltu minema, on probleemi klaarimiseks Eestis olemas õigusriigile kohaselt korrektselt toimiv kohtusüsteem.

Otsustamise aeglane tempo ei ole demokraatias tavatingimustes ilmtingimata halb, nii mõnigi rumal otsus jääb tänu sellele tegemata. Paraku ei tähenda demokraatia otsustamatust ja vastutamatust, kõige vähem talub seda kriisiaeg. Riigikontroll on otsustamatust korduvalt diagnoosinud.

Riigikontrolör Janar Holm konstateeris ERR-is avaldatud arvamusloos: „Kollektiivse vastutuse kõrval tõi kriis esile ka hüljatud vastutuse ilmingud.“ Kriisi vältel on nii mõnedki ametnikud üles näidanud erakordset oskust luua lisaametikohti, mille põhjendatus Eesti haldussüsteemis on enam kui küsitav ning mille loomise üheks tulemuseks, kui mitte eesmärgiks, on olnud vastutamatuse lihvimine täiuslikkuseni.

Samasse rubriiki kuulub ka osav meediakäsitlus, kus ekraanile tuuakse erinevate ametkondade erinevaid esindajaid, neid aeg-ajalt varieerides ja esinemissagedusi doseerides. Riigikogu on end asetanud või lasknud asetada mugavustsooni, mistõttu kriisiotsuste poliitilis-moraalne legitimeeritus kannatab.

President Kersti Kaljulaid kutsus riigikogu üles passiivsuse sündroomist üle saama. Seni pole kahjuks kodanikele teada antud, kas ja kuidas kavatsetakse otsustamatuse, vastutamatuse ja passiivsusega hakkama saada. Unustatakse, et otsustamatuse, vastutamatuse ja passiivsuse ravi ei ole eraldiseisev pisike probleemike, tegemist on ülimalt olulise demokraatia kaitse meetmega.

Eesti halduse tõsiseimad probleemid ei ole seotud otsuste demokraatlikkusega, vaid demokraatlikult tehtud otsuste täitmise pseudodemokraatlikkusega. Demokraatlikult ja kooskõlas kehtiva õigusega tehtud otsuse täitmine ei ole ega peagi olema demokraatlik selle sõna igapäevases tähenduses.

Otsuse adressaatidel puudub seaduslik valikuvõimalus täita või mitte täita selliseid otsuseid. Loomulikult on otsuse adressaadil õigus pöörduda kohtusse. Sama loomulikult on inimestel põhiseadusega tagatud õigus selliste otsuste vastu seadusega ette nähtud korras protestida. Nii kaua, kui kohus ei ole otsust tühistanud või selle täitmist peatanud, lasub nii protestijatel kui ka kohtusse pöördujatel kohustus selliseid otsuseid täita.

Valikuvabadus kehtivate seaduslike otsuste täitmisel ei ole demokraatia osa. Seda on raske isegi pseudodemokraatiaks nimetada, tegemist on anarhia elemendiga. Anarhia on aga kaose ämmaemand.

Demokraatliku riigi ülesanne on end kehtestada demokraatia kaitseks ja kodanike võrdse kohtlemise tagamiseks. Eelöeldu tähendab, et riigi kohustuseks on tagada oma otsuste täitmine ja välistada otsuste valikuline järgimine. Kui riik seda ei tee, viib see riigi autoriteedi pöördumatule kahjustumisele, et mitte öelda riikluse mandumisele. Rahvas ei teosta oma võimu selleks, et rahvas seda võimu eiraks.

Otsuste valikulise täitmise tolereerimine tähendab seaduskuulekate kodanike põhjendamatut nuhtlemist ja õigusrikkujate julgustamist. Esindusdemokraatia organitel puudub õigus viia kõrgeima võimukandja ehk rahva frustratsioon pettumise tasandile. Eesti edu jätkamise kohustus lasub põhiseaduse mõtte kohaselt riigil, mis on kodanike poolt loodud kodanike teenimiseks.

Põhiseaduse preambuli ja § 1 kohaselt tähendab ühiskondliku edu ja üldise kasu eesmärgi järgimine demokraatliku riigi hoidmist ja arendamist. Põhiseaduse selle sätte täitmine ongi Eesti edu pant!