Tarmo Tanilas: teeme Narvast Eesti kaitsetööstuse Meka

Kui Kaja koos nõunikega tagasi Tallinnasse jõudis, oli intervjuu The Timesile juba antud. Sõnum oli lihtne – NATO riikidel on aega kolm kuni viis aastat, et valmistuda võimalikuks sõjaliseks konfliktiks Venemaaga.

Meediale maalitud pilt Balti riikidest kui kõige haavatumatest on poliitiliselt mõistetav, kuid majanduslikult ning moraalselt vastutustundetu. Mõnikord on parem vaikida ja näida rumalana kui avada suu ja hajutada kõik kahtlused (Mark Twain).

Hirm on nagu nakkushaigus, mis muudab ühiskonna ja inimese teovõimetuks. Hirmul on suured silmad, aga nende ilusate silmade all on vaikiv suu, mis halvatuna ei suuda pakkuda ratsionaalseid lahendusi. Ebaõnnestunud sõnavõtuga hirmu külvamine kahjustab Eestit enam kui kõrged intressid ja majanduslangus.

Ärevus ja lootusetus ei lase teha tulevikuplaane, teevad kapitali hinna kallimaks ning panevad inimesed mõtlema välismaale kolimisele. Milleks sünnitada oma lapsed siia, kus varsti raketid lendavad? Miks peaks sellises olukorras keegi üldse Eestisse investeerima?

Pärast NATOga liitumist puudub meil ühine eesmärk, mille poole püüelda. Lõpetame obstruktsiooni ning teeme hirmutamise asemel midagi reaalset, mis Eesti majanduskeskkonna turvaliseks muudab. Teeme Narvast Eesti kaitsetööstuse Meka!

Vaatame maailmas ringi ja märkame, et naabrite tõttu ohustatud demokraatiad Iisraelis ja Lõuna-Koreas on ise tugevad relvatootjad, mis lisaks julgeolekule annab olulise panuse riigi sisemajanduse kogutoodangusse. Pindalalt Eestist kaks korda väiksem Iisrael on maailma sõjavarustuse tootjate esikümnes.

Riigis on üle 150 tegutseva kaitsetööstuse ettevõtte, kelle toodangust suurem osa eksporditakse ning nende käive ulatub miljarditesse eurodesse aastas. Pikalt vaenulikus keskkonnas elanud Iisrael on end hambuni relvastanud ja riigina edukas, sest kaitsetööstus on andnud tugeva panuse ka kõrgtehnoloogilisesse majandusesse.

Eesti kaitsekulutused on viimastel aastatel kasvanud ja ulatuvad üle miljardi euro aastas. Meil on Milrem Robotics, Threod Systems ja veel mõned tublid tegijad, kuid suurema osa vajalikust relvastusest peame sisse ostma. Suuname osa kaitsekuludest kohaliku kaitsetööstuse tugevdamisele, et tulevikus suudaksime end ise paremini varustada ning kulud tasapisi tuludeks muuta.

Eestil on raske relvatootmises Rheinmetalli jõudlusega sammu pidada. Kui Ungari meelitas sakslased enda riiki uut laskemoonatehast rajama, siis miks ei võiks me sama skeemi kasutada? Euroopas on nõudlus mürskude ja padrunite järele kiirelt kasvamas. Meil on vastu pakkuda inimesed, kes on põlevkivienergeetika hääbumisega seoses Narvas tööta jäänud.

Neil on tööstuses töötamise kogemus, mis tuleb kasuks kiire ümberõppe läbimiseks. Kaasame protsessi Ukraina sõjapõgenikud, kes saavad tööga oma sünniriiki aidata ning väheneb toetuste maksmise vajadus. Kreenholmi Manufaktuuri reinkarnatsioon kaitsevarustuse riiete ja saabaste tootjana? Miks ka mitte!

Peamine Eesti võimalus seisneb suuremat lisandväärtust pakkuva nutika kaitsetööstuse loomises, kus ühendatakse omavahel robootika, tarkvara, sensortehnoloogia ning automatiseerimine. Kui ma oleks agressiivne ja kuuleks riigist, mis arendab ameeriklaste abiga kõrgtehnoloogilist droonitehast, siis ma ei sooviks temaga tüli norima minna.

Narva lähedal on kood/Jõhvi, kus lisaks programmeerimisele saab õpetada küberturvalisust ning robootikat. Ivangorodist Narvale pilku heites peab sealt vastu vaatama NATO õhutõrje süsteemidega varustatud kindlus, mis igasuguse vaenulikkuse eos lämmatab. Eesti poliitikute ülesanne on Euroopa Liidule selgeks teha, et Narva on meie ühine idapiir, mis vajab kollektiivset kaitset.

Sada aastat tagasi elas Narvas veidi enam kui 27 000 inimest ning eestlased moodustasid rahvastikust 67%. Teises maailmasõjas hävinud linn venestati Nõukogude okupatsiooni tingimustes totaalselt.1989. aastal oli Narvas 81 200 elanikku, kellest 85% olid venelased. On piinlik, et kogu taasiseseisvumise perioodi jooksul pole me midagi ette võtnud Narva eestimeelseks muutmisel. Narva elanikest on endiselt pea 85% venelased ning eestlasi oli alla 6%. Eesti kodakondsust omab vaid 49% linna elanikest.

Kui me ei tegele probleemiga, siis hakkab probleem tegelema meiega, muutes meid kurjuse poolt manipuleeritavaks. Sätestame migratsiooniseaduses, et alates aastast 2030 Eesti kodakondsuseta meie riigis enam alaliselt töötada ei saa. See jätab piisavalt aega keeleeksami sooritamiseks ning on Läti elamisloa versioonist leebem.

Muutes Narva eestimeelseks linnaks ning kujundades ta kaitsetööstuse Mekaks lisanduvad piirkonda töökohad ka teistest sektoritest. Eestikeelsele haridusele üleminek paneb pendli taas õiges suunas liikuma. Oleme konkreetsed, tugevad nii majanduses kui sõjanduses ning investoritel pole enam hirmu Eestisse raha investeerida. Edu saab osaks julgetele ning seda kogevad harva need, kes kardavad pidevalt tagajärgi.