Argos Kracht: hirmul põhineva maailmapäästmise kampaania jälgedel

Meile meeldivad hurraaoptimismist pakatavad kampaaniad. Mõtleme välja probleemi, leiame analüütikud, teadlased ja suure südamega avaliku elu tegelased, kes probleemi akuutsust kinnitavad, ning kui vaenlane on leitud, siis asume võitlusse.

Selline lineaarne lähenemine, kus me märkame probleemi, leiame põhjuse, võitleme sellega ning siis jõuame helgesse tulevikku, tundub inimkonnale omane olevat. Näiteid on palju, aga mälu värskenduseks võiks ehk meenutada Hitleri võitlust juutidega, Mao Zedongi ja Hiina rahva võitust varblastega, Iraagi sõda või juba 70 aastat vana Rooma Klubi avastatud “Peak Oil”-probleemi tõusu ja langust.

Laialt levinud maailma päästmise kampaaniatesse võiks korraks veidi enam süveneda. Heidame näiteks pilgu ühte tänastest aktuaalsetest teemadest.

Mis on saanud nn “Peak Oil”-kontseptsioonist, mille kohaselt naftatootmise tipp oleks pidanud saabuma juba ammu ning naftavarud vähenema? Aeg pole olnud tarkade meeste ennustuste vastu just väga armuline – hinnangulised naftavarud on pigem kasvanud ja lähiajal kuivale jäämist pole karta.

Rooma Klubi visioonist oli kantud ka mõnikümmend aastat tagasi maailma päästmise võluvitsaks peetud biodiisli tootmine, mis sai ka ajakirjanduses üksjagu kajastust. Nüüd aga, kui on selgunud, et see tegevus pole jätkusuutlik ja tasuv ei majanduslikult ega ka muudel põhjustel, siis vaikiti mainitud üleeuroopaline läbikukkumine lihtsalt maha.

Mis on aga biodiisli tänane reaalsus? Parima selgituse võib saada suvaliselt kütuseautomaadilt, mille peal on kõige olulisem info sõnastatud reklaami formaadis: „ei sisalda biodiislit“ või „ei sisalda etanooli“.

Tänaseks oleme ette võtnud uue probleemi, millega donkihhotlikult võitlusse asuda. Et võitlus niipea otsa ei saaks, oleme valinud nähtuse, mida me piisavalt mõjutada ei suuda – nimelt kliima soojenemise. Ja paradoksaalsel kombel ei võitle me siin tuuleveskite vastu, vaid tuuleveskite abil.

Ma pole kunagi kahelnud selles, et naftavarud on piiratud ning nad saavad kunagi otsa. Samuti ei kahtle ma kliima soojenemises. Kuid toetudes mineviku kogemusele paistab mulle, et järjekordne hirmul põhinev maailma päästmise kampaania võib saada sama saatuse osaliseks.

Nii nagu meie teadmine naftavarudest on osutunud väga piiratuks, nii on seda ka meie arusaamine planeedi Maa kui terviku protsessidest. Tänane probleemipüstitus tuleneb eelkõige meie hirmust tuleviku eest ning (minu arvates põhjendamatust) uskumusest, et väheefektiivne tuule- ja päikeseenergia tootmine suudab meie energiavajadust ja varustuskindlust lahendada. Nii nagu biodiisli tootmisel selgus, et biodiisli tootmiseks kulub rohkem energiat, kui me biodiislist endast saame, võib kõiki asjaolusid arvesse võttes selguda, et kombinatsioon tuulikutest, päikesepaneelidest ja akudest on biodiisli-seiklusega mõnevõrra analoogiline ettevõtmine.

Inimkonna energiakasutus on läbi aja samm-sammult liikunud suurema potentsiaaliga energiakandjate/-allikate suunas. Tuule- ja päikeseenergia kasutamine ei paista olevat mitte samm edasi, vaid tundub pigem mingi ajutise kõrvalehüppena.

Tulles nüüd Eesti majandusliku edu ja jätkusuutlikkuse teema juurde, siis peame ilmselt tunnistama, et viimasel aastal oleme kogenud üsna suurt majanduslangust ilma, et oleksime julgenud arutada selle põhjuste üle. Veel hiljuti nii seksikat kliimakriisi teemat on hakanud varjutama maalähedasemad asjad – meil ei jagu piisavalt palgaraha õpetajatele ja päästjatele, teedeehitus kiratseb jne. Aga miks ja kuidas me oleme sellise olukorrani jõudnud?

Jättes kõrvale meist mõnevõrra sõltumatud asjaolud, nagu näiteks sõda Ukrainas, oleme muus osas viimased kümmekond aastat entusiastlikult saaginud oma majanduse oksa või isegi tüve. Pole ehk kellelegi saladuseks, et eranditult kõik koosneb energiast ja vajab energiat. Meie ühiskond on otsustanud paljud efektiivsed ja töökindlad energiatootmise viisid sulgeda või asendada vähem efektiivsetega.

Üha sagedamini takistame suurt lisandväärtust tootvate ettevõtete rajamist – näiteks tselluloositehas – või püüame panna seisma umbes 350 miljonit maksva põlevkiviõli tehase käikulaskmist, mille mittetöötavana hoidmine on kordades kallim kui õpetajate soovitud palgatõus. Pole siis imestada, et ühel hetkel pole meil riigieelarves enam piisavalt raha, mida ümber jagada.

Tõenäoliselt oleme viimase kümmekonna aasta jooksul käivitanud selliseid kahtlaseid algatusi tunduvalt enam. On küsitav, kas kõik tänase jäätmemajanduse ja prügi sorteerimise nõuded teenivad ikka oma eesmärki. Lisame siia metsamajanduse piirangud, mille tagajärjed võivad ulatuda kümnetesse miljonitesse, või looduskaitsealased suhteliselt kallid ettevõtmised. Nii olemegi jõudnud sammukese lähemale mõistmisele, et varem või hiljem tuleb meil siiski hakata arvestama ka majandusliku reaalsustega ning lõpetada ühiskonnale erinevate piiratud maailmavaatest tulenevate ideoloogiate pealesurumine.

Mida suurem on entusiasm ja emotsioon „hea ja maailma päästva“ idee teostamisel, mida vähem on lubatud kriitikat, seda suurema tõenäosusega on tegemist emotsioonidest pimestatud lühinägeliku ideega. Tänased öko- ja kliimaaktivistid on suutnud ennast pea jumaliku eksimatuse staatusesse tõsta. Jääb vaid oodata, millal ja kuidas nemad ja paljud teised maa peale tagasi tuuakse.