Taavi Simson: pikendame vanemahüvitise perioodi – see muutub tuluks!

Et kõik ausalt ära rääkida, pean ma alustama sellest, et olen matemaatikaõpetaja. Matemaatikaõpetaja, kes lisaks matemaatikale oskab hinnata häid lugusid. Seetõttu soovingi alustada oma seekordset artiklit ühe õpetliku looga Teisest maailmasõjast.

Nimelt ragistasid USA teadlased ajusid, kuidas suurendada Saksamaa kohal lendavate pommitajate ellujäämistõenäosust. Tagasi tulnud lennukite puhul leiti kõige sagedamini kuuliauke kere ja tiibade piirkonnast, mistõttu esialgne järeldus nende poolt oli, ja arvatavasti ka lugejate poolt on, et soomust tuleks lisada kere ja tiibade piirkonda.

Paraku oli antud järeldus vale, sest vaadati tagasi tulnud lennukeid, mitte neid, mis jäidki kadunuks. Lennukid, mis said tabamuse kas kokpiti, mootorite või sabatüüri piirkonda, olid need, mis suure tõenäosusega tagasi ei jõua. Sellele asjaolule juhtis tähelepanu statistik nimega Abraham Wald.

Sellest lähtuvalt täiendati lõpuks lennukeid nii, et soomust lisati lennuki piirkondadesse kust kuuliauke ei leitud. Tänu sellele kasvas tagasi tulevate lennukite ja ellu jäävate meeskondade arv.

See on hea näide sellest, et vahetevahel tuleb eesmärgi saavutamiseks käituda täpselt vastupidiselt oodatavale või näiliselt parimale lahendusele. Ja siinkohal jõuangi ma oma ideeni.

Nimelt tahan anda idee valitsusele, kuidas praeguse majanduslanguse tingimustes ning halva tulude ja kulude tasakaalu olukorras maksumaksja raha kokku hoida – tuleb otsustavalt tõsta kulutusi vanemahüvitisele. Täpsemalt on idee tõsta vanemahüvitise maksimaalset perioodi kahele aastale, senise 475 päeva asemel 745 päevani.

Samamoodi on idee vanemahüvitis indekseerida, mis tähendab seda, et vanemahüvitis tõuseks lapsega kodus oleval vanemal sarnaselt sellega, nagu tõstetakse iga aasta pensionit.

See võimaldaks vanemal, soovi korral muidugi, saada oma lapsed järjest ja olla pikaajaliselt kodus, ilma et elustandard sellepärast oluliselt kannatada saaks. Pole ju saladus, et inflatsioon sööb iga aasta midagi ära esialgsest hüvitisest ja aastal 2027 saadav hüvitis ei võimalda ilmselgelt soetada kõike seda, mida on võimalik soetada 2023. aastal, eeldusel, et summa ei muutu. Ja püsikuludest, nagu iga lapsevanem väga hästi teab, pääsu ei ole.

Mõned asjad ei ole edasilükatavad. Nimetatud hüpoteetiline olukord tekib siis, kui lapsevanem saab oma esimese lapse ja pärast tema mõnekuuseks saamist avastab, et ta on valmis ka teiseks. See tähendab, et esimese vanemahüvitise perioodi lõpus tuleb kohe teine laps ja vahepeal tööle ei minda, mis toob endaga kaasa nelja-aastase vanemahüvitise perioodi.

Nimetatud olukord, kus ollakse pikemalt kodus, aga poleks võimalik, kui iga kuu saadav hüvitis ei käiks hindade tõusuga ühte jalga või kui üks vanemahüvitse periood ei oleks nii pikk. Ja kodus olemine on see võtmesõna, mis selgitab, kustkohast see riik siis kulusid kokku hoiab. Sest kui vanem saab väikelapsega kauem kodus olla, siis pannakse laps hiljem sõimerühma või ei panda teda sinna üldse.

Ja kui saadakse mitu last järjest, siis võib vanem teha ka valiku üldse last või lapsi mitte lasteaeda panna, teha seda lühiajaliselt või perioodiliselt. See aga vähendab oluliselt kulusid alusharidusele. Kui väheneb nõudlus lasteaia teenuse või lastehoiu teenuse järele, siis on vaja palgata ka vähem alushariduse pedagooge.

Kuigi tänases päevas oleks õigem öelda, et väheneb töökoormus veel alles olevatel inimestel süsteemis. Väheneb ka vajadus investeeringute järele taristusse, uusi lasteaedu on vaja vähem ehitada. Ja võttes arvesse viimastel aastatel tõusnud ehitushindasid, on juba selle arvel saadav võit miljonites, kui mitte kümnetes miljonites eurodes, aastas.

Võidavad, tõtt-öelda, ka vanemad, sest kui pole vaja lasteaia kohta, siis pole ka lasteaia kohatasu. Viimane on protsentuaalselt Eesti omavalitsustes seotud miinimumpalgaga, ja on üsna märgatav osa pere eelarves. Kui see kulu jääb olemata, saab seda raha kasutada mujal.

Tõsi, tekivad ehk ka uued kulud, aga targal majandamisel on võimalik siiski plussi jääda. Ja lasteaia kohatasust rääkides, siis vanemahüvitise süsteemi muutmisel saab optimeerida teisi toetusi, sest targalt ühte toetust tõstes on võimalik vähendada teisi toetusi ja toetusmeetmeid ning saavutada kokkuhoid seal.

Lõpetuseks tuleb tõdeda, et rahvastikukriise ja majanduskriise ei saa lahendada ühe lihtsa võluvitsaga, kuid lahenduste leidmisel tuleb mõelda julgelt väljaspool kasti. Ja neid väljaspool kasti olevaid ideid tuleb julgemalt presenteerida ja katsetada. Kui usume oma ideedesse, kasvõi sinepiivakese võrra, siis on eesmärkideni jõudmine palju lihtsam.