Kurmo Konsa: teeme Eestist kestlike kultuuride kasvulava

Aeg-ajalt mõtlen ma imestusega sellele, et maailm meie ümber võib küll olla muutunud suuremaks ja keerukamaks, kuid inimesed elavad ikkagi oma isiklikes reaalsustes, universumites, mis kaovad koos nendega.

Kui kosmoloogiline universum koosneb fundamentaalosakestest ja kiirgusest, siis inimlik universum on organiseeritud teisiti. Enamiku meie universumi olulistest asjadest moodustavad inimesed ja nende tegevus – sõbrad ja tuttavad, armsamad ja ülemused, üliõpilased ning majanaabrid. Inimeste maailma ei juhi otseselt füüsikaseadused, kuid ometigi on ka see korrastatud.

Selle korrastatuse tagab kultuur, mille all mõistan ma siinkohal mingile grupile inimestele omaseid tunnuseid. Olgu nendeks siis näiteks väärtused, veendumused maailma ehitusest ja inimeste olemusest, maailma ja ühiskonna tõlgendusviisid. Kultuur väljendub käitumises, tegevustes, sündmustes ja kõikvõimalikes objektides. Kultuur on viis, kuidas inimesed kindlates sotsiaalsetes, majanduslikes ja poliitilistes oludes käituvad ja oma käitumist ka seletavad ja põhjendavad.

See kõik kõlab muidugi huvitavalt, aga miks me peaksime üldse kultuuriga tegelema? Asi on selles, et enamik tänapäeva maailma põletavatest probleemidest on ühel või teisel viisil seotud kultuuriga. Kultuur on oluline inimühiskonna kõikidel tasanditel ning mida enam ühiskonnad keerustuvad, seda ilmsemaks muutub kultuuri tähtsus. Vägagi tõenäoliselt on just kultuur see tegur, mis määrab ära meie arengu järgmistel aastakümnetel.

Kultuur pakub selgelt võimalusi, aga võib muutuda ka arengu oluliseks takistuseks. Inimkonna ja selle institutsioonide ees seisab keerukas küsimus: kuidas jääda ellu, kuidas kesta edasi? Ei maksa loota, et kõik kogu aeg kasvab, et ühiskonna ja üksikisikute materiaalne seisund läheb järjest jõukamaks, ehitame järjest enam tuuleparke ja sõidame üha kallimate elektriautodega. Jätkusuutliku maailma kujundamine on ennekõike seotud suuremastaabilise kultuurilise muutusega.

Ei ole mingisuguseks uudiseks, et terve rida läänelikule kultuurile omaseid norme ja väärtuseid on sellised, mis ei sobi kohe mitte kuidagi kestlikku maailma ja mis ilmselgelt on peamiseks takistuseks sellise ühiskonna kujunemisele. Pideva majandusliku kasvu ootus, tahtmine järjest parema ja külluslikuma elu järele, pideva uuenemise ootus, edukuse ja konkurentsi ülistamine on endiselt meie kultuuri alusväärtusteks.

Jätkusuutlikku arengu tagamiseks peetakse üheks võtmeküsimuseks inimeste väärtuste ja käitumise, ehk siis kultuuri muutmist. Kas see on üldse võimalik ja kuidas seda teha? – siinkohal lähevad uurijate arvamused vägagi tõsiselt lahku. Kultuuri muutmine on raske ja segane ülesanne, kuna kultuur kipub olema inertne ja küllaltki raskesti muudetav.

Inimesed soovivad säilitada olemasolevaid ideid, väärtusi ja traditsioone. Õnneks ei ole olukord täiesti lootusetu. Lahenduseks on hoopis teistsugune lähenemine kogu probleemipuntrale. Kultuuri muutmise asemel tuleb hoopiski luua tehislikud kultuurid, mis vastaksid meie soovidele ja vajadustele.

Tegemist on radikaalselt teistsuguse lahendusega kultuurimuutmise ülesandele. Inimeste muutmine on osutunud paljude maailmaparanduskavade nõrgaks kohaks.

Tõepoolest – inimesed ei taha muuta olemasolevat kultuuri. Küll on aga nad heal meelel nõus osalema uutes ja mängulistes kultuurides, sest need lisavad argipäevale uue mõõtme. Küllaltki tõenäoliselt on kergem luua uut kultuuri ja seda n-ö veel mängulises mõttes, kui muuta olemasolevat kultuuri.

Olemasolevaid kultuure peame loomulikeks/looduslikeks ja sellistena antuteks. Kui aga teeme uue kultuuri, siis me ei mõtle sellele, et tahame muuta midagi väga olemuslikku. Sellest aspektist on uut tehiskultuuri luua lihtsam kui olemasolevat kultuuri muuta.

Tehiskultuurid on arusaadavalt seotud kõigi nende inimolu aspektidega millega kultuurgi. Oluline on see, et kultuur muudetakse tehislikustamise kaudu juhitavaks ja suunatavaks vastavalt vajadusele.

Tehiskultuur võib lahendada kõikvõimalikke kultuuriga seotud probleeme alates ettevõtetest ja lõpetades maailmapoliitikaga. Eestil on suur potentsiaal saada kultuuriliste muutuste eestvedajaks. Tegemist oleks järgmise sammuga infoühiskonna arengus.

Eestis on piisav digitaristu, toimivate kultuuriasutuste, näiteks muuseumide võrgustik, mis koondab piisaval hulgal haritud ja uudishimulikke inimesi.

Eestlased teavad, et kultuur on tähtis ja et selle nimel on kogu aeg pingutatud ja isegi kannatatud. Me oleme edukalt oma kultuuri säilitanud ja kohandanud ning koos sellega ka ise muutunud. Me oleme valmis looma uusi tehiskultuure kogu maailmale.