Janno Riispapp: hinnatõusuga puusse panemine on rõvedast elektriarvest palju kulukam

Eesti viimane inflatsiooninäitaja on jätkuvalt euroala pingerea eesotsas. Käibemaksu- ja aktsiisitõus on vaid osa tõest, tõdes SEB majandusanalüütik Mihkel Nestor. “Vähemalt tarbijahinnaindeksi põhjal.”

Kui igal pool mujal on energia mullusega võrreldes soodsamaks läinud, siis Eestis aastaga hoopis ligi viiendiku võrra kallinenud. Kui lõppenud kuu kohta detailsemaid numbreid veel pole, siis veebruari näitaja järgi oli elekter aastatagusest 19% kallim, Lätis ja Leedus aga 7% ja 32% odavam. Turuhind on aga Eestis olnud reeglina lõunanaabritega võrdne või odavamgi.

Nestori hinnangul võib kurioosum peituda vahepealses riiklikus sekkumises elektriturule: aasta tagasi kehtis veel elektriarvete tasumiseks toetusmeede, mis hinda alla börsihinna hoidis. “Keerulisi arvutuskäike võib olla mõjutanud ka universaalteenus ja hinnang sellele, kui palju majapidamisi seda veel kasutab.“

Eestile on kombeks, et põhilised majandusnäitajad korjab kokku statistikaamet. Seda, et energia ja eriti elektri hinna panus võib Eesti tarbijahindade tõusu olla suurem kui tegelikult reaalsus elus, on analüütikud juba ammu rääkinud.

Keskpanga analüütik Kaspar Oja leidis paar aastat tagasi, et inflatsiooni arvutamises on seletamatu viga. Kui energiakriisi eel käis tarbijahinnaindeksi elektrikomponent börsihinnaga ühte jalga, siis hinnatõusu haripunktis mõõtis statistikaamet mõju turuhinnast ometi oluliselt kiiremaks.

“Statistikaameti arvutatud inflatsiooninäitajat on uhkelt kergitanud elektri hinna tõus – nii uhkelt, et sellel ei paista elektri hinna kui sellisega mingit seost olevat ning praegune inflatsioon on 2–3% võrra suurem, kui peaks,” teatas Oja toona.

Nii nagu majanduse prognoosimine pole täppisteadus, ei tarvitse meil olla usaldusväärseid andmeid ka senise majandusarengu kohta, tõdes rahandusministeeriumi fiskaalosakonna analüütik Madis Aben aasta lõpus.

Abeni sõnul ei tea statistikud täpselt, millist elektri hinda maksavad fikseeritud hinnapaketiga tarbijad, eelkõige aastail 2021–2022. See teadmatus kiirendas meie statistilist hinnatõusu eriti energiakriisi esimestes kvartalites, kuid võib hoida statistilist elektri hinda kõrgel ka praegu, märkis ta.

Keskpanga prognoosimeeskonna pealiku Rasmus Kattai teatel on tarbijakorvi arvestuses statistikaameti numbrites elektri hind neli korda (!) kõrgem, kui ta oli enne energiakriisi, samas börsielekter on sama ajaga võrreldes 50–60% kallim.

Ostujõudu arvutades võtsid keskpankurid kasutusele alternatiivse rehkenduse, mille kohaselt on reaalpalga viimase tipuni veel vaid 5% minna.

“Me nii avalikult pole varem öelnud, et peame asendama statistikaameti numbri, mida me ei usalda, sellega, mida turg näitab,“ sõnas Kattai. Energiakriisi kõige tulisema punktiga võrreldes on ostujõud juba kahe kolmandiku osas taastunud ja jõuab kohe-kohe paari aasta tagusesse aega, kust see kiire inflatsiooni mõjul kukkuma hakkas.

Kattai sõnul on tõenäoline, et majanduslangus ei ole nii suur, kui praegu numbrid näitavad, kuivõrd tarbijahinnaindeks on ülehinnatud.

Seda sama teatas aasta lõpus ka Madis Aben rahandusministeeriumist: kui hinnatõus on tegelikkusega võrreldes ülehinnatud, siis on Eesti reaalne SKP ja selle kasv paratamatult alahinnatud. Seega on võimalus, et tegelikult ei ole Eesti viimase aasta-pooleteise majandusareng olnud siiski päris nii masendav, nagu ametlikud SKP mõõtmistulemused näitavad.

Pole võimatu, et statistikaametil on prognoosimajadest täpsemad mudelid elektrikomponendi arvutamiseks tarbijakorvis. Ja kahtlemata on toiduainete ja energiakandjate hinnad viimased paari aastaga teinud pöörast hinnarallit.

Ei kahtle keegi ka selles, et kiire hinnatõus on löönud tugevasti tarbijate ostujõu ja rahakoti pihta. Kel mujal Euroopas reisides olnud asja toidukauplustesse, veendub ise, et Eesti on liigagi rutakalt muutunud liiga kalli hinnatasemega riigiks.

Nii nagu mõjutavad majanduskasvu numbrid ettevõtete ja majapidamiste kindlustunnet – millega Eesti pool aastat järjest Euroopa põhjas on veetnud –, avaldaks tegelikust kiiremaks mõõdetud inflatsioon tööandjatele suuremat palgasurvet.

Hinna-palgakasvu spiraali kõrval on kaudsem, aga tõenäoliselt negatiivsem mõju ka riigieelarvele, sest indekseeritakse osalt statistikaametis arvutatud tarbijahinnaindeksi aastakasvuga pensioneid, mis moodustab riigieelarve kulupoolest tohutu tüki. Valemist ülejäänud ehk 80 protsenti moodustab sotsiaalmaksu pensionikindlustuse osa laekumise aastakasv, mida tugev tööturg on samuti kosutanud.

Kui Eesti majanduse põhinäitajad näivad rahvusvahelistele reitinguagentuuridele võrreldes lähiriikidega nõrgemad, võivad muutuda kallimaks raha hind ja riigivõlakirjade tootlus.