Erik Markus Kannike: üks protsent riigikaitse eelarvest väeloomeks

Olles igapäevaselt Eesti kaitsetööstusidu (SensusQ) juhtimisega seotud, küsivad erinevate riikide mõttekojad aeg-ajalt nõu, kuidas toetada edukat ja innovatiivset kaitsetööstust. Kuna Eestit nähakse edumeelse ja innovaatilise riigina, eeldatakse, et meil peab olema juba töötav ja läbimõeldud süsteem selle tarbeks.

Sellisel kujul see eeldus kahjuks tõele ei vasta. Nüüd on aga viimane aeg töötavad süsteemid paika panna ja käivitada.

Väikese riigina ei kerki ilmselt Järvamaal järgmine rasketööstuskonglomeraat, samuti ei hakka me Suure-Jaanis nullist mitmikraketiheitjaid tootma. Selles, mis meil rauas puudu on, saame tasa teha, nagu alati, olles kiiremad ja tehnoloogiliselt arenenumad kui vastased.

Nii ukrainlaste enda kui ka juhtivate rahvusvaheliste mõttekodade analüüsid on jõudnud järeldusele, et kõige olulisem ei ole lahinguväljal mõni üksik tehnoloogia (mehitamata lennuvahendid, varitsev ründemoon, vägevad tehisintellekti mudelid), vaid see, kuidas suur hulk erinevaid olemasolevaid ja uusi süsteeme üksteise vahel liidestuvad. Vastane õpib kiiresti ning üksikud innovaatilised lahendused kaotavad oma värskuse mõne nädala või isegi päevaga.

Kuidas aga kodumaal sellist kiiresti reageerivat kaitsetööstust arendada? Sellele vastamiseks tuleks esmalt mõista USA eduka kaitsetööstuse saladust. Valem on lihtne ning koosneb laias laastus kolmest osast:

1. Kapitali kättesaadavus;

2. Lõppkasutaja (Eesti puhul Kaitseväe/Kaitseliidu) poolt selgelt sõnastatud vajadused ja lubadus nõuetele vastamise korral vajadust lahendav toode/tehnoloogia soetada;

3. Kaitsetööstuse ligipääs lõppkasutajatele ja “põllul” testimise võimalustele.

Ühendriikides on eeltoodu selgesti kaetud – kapitali on eraturult lihtne kaasata, nende relvajõud avalikustavad selgelt puuduvaid võimekusi ning olemas on asutused, mis tegelevad kaitsetööstuse ja lõppkasutajate kokkuviimisega. Kapitalipuudust ei saa mõistagi lahendada riiklikul tasemel, kuid ülejäänud kahte punkti saab riigi tasemel positiivselt mõjutada.

USA analoogiaga jätkates: nii nagu seal on Pentagoni ja erinevate väeliikide kõrval riigikaitse uurimisprojektide agentuur DARPA, oleks kasulik ka Eestil kaaluda Väeloome Sihtasutuse loomist kaitseministeeriumi ja kaitseväe kõrvale, mis keskenduks selgetele eesmärkidele ja tegevustele.

Esmane, kõige tähtsam ülesanne oleks kaitsevõime lünkade võimalikult täpne kaardistamine. Selleks, et kaitsetööstus teaks, milliseid probleeme lahendada, peab keegi need kirja panema. Seda tehakse juba praegu, kuid kuna kõigil on käed-jalad täis uute relvasüsteemide ja struktuuride töösse saamisega, siis süstematiseeritud ning standardiseeritud tegevuseks on inimressursist puudu.

Samas lahkuvad iga aasta tegevteenistusest ohvitserid, kellel on aastakümneid kogemust. Praegu võivad need teadmised raisku minna, kuid sihtasutus oleks koht, kus eksperdid saaksid leida rakendust ka väljaspool tegevteenistust.

Lisaks puuduste tuvastamisele saab asutus kirjeldada võimekuse tõstmiseks vajaminevaid lahendusi. Niiviisi mõistavad kaitseidud paremini seda, mis probleeme on vaja lahendada ja kuhu tehniliselt pürgida.

Sihtasutuse teine roll oleks seotud uute tehnoloogiate arendamisega. Ukrainas on näha, kui kiiresti tehnoloogia areneb ning kui suurt kahju kannatab see osapool, kes maha jääb. Paraku ei ole hetkel veel Eestis ühtset protsessi, et näiteks toodete prototüüpe võimalikult kiiresti põllule testima saata ja arendusteks hädavajalikku tagasisidet saada. Selliste võimaluste koordineerimine saaks jällegi olla Väeloome Sihtasutuse roll – võttes enda kanda suhtluse erasektoriga ning seeläbi minimaalselt koormata igapäevase riigikaitsega tegelejaid.

Lõpptulemus on ühine liivakast kaitseinnovatsiooniks, mis viib kokku erasektori avaliku sektoriga. Sellest võidavad kõik – üksused saavad valmistuda tuleviku sõjaks, mitte eelmiseks, testides sidesüsteeme, mehitamata mais- ja õhuvahendeid, moonatüüpe või isegi sõdurite üksikvarustust ning aidata Eesti ettevõtetel luua paremaid tooteid, mida müüa nii kodu- kui ka eksportturgudel.

Juba praegu toetab kaitseministeerium kaitsetööstuste arendusprojektide konkursiga kaitsetööstust. Formaadi poolest on see õige suund – iga aasta kirjeldatakse arendust vajavad valdkonnad ning lahendused saavad ka toetust. Siiski, kogu toetuse maht on aastaselt vaid umbes 0,7 miljonit, mis läheb viie-kuue ettevõtte vahel jagamiseks.

Selle aasta riigieelarves lepiti kokku riigikaitse eelarveks 1,3 miljardit eurot ehk 3,2% SKTst. Panustades näiteks fikseeritult iga aasta lisaks 1% kogu riigikaitseks mineva summa suurusest väeloomesse ja kaitseinnovatsiooni, saaks nii mõndagi ära teha. Arvestades, et eelmisel aastal eksportis Eesti kaitsetööstus juba üle 160 miljoni euro eest tooteid, siis pikas perspektiivis tuleks see raha meie kaitsetööstuse eksport müükidelt maksudena mitmekordselt tagasi, andes samas kodumaa kaitsjatele nii palju tehnoloogilist eelist, kui võimalik.