Peeter Tammistu: lõpetaks juba kimääriloome

Meil olevat tööjõukriis. Töökäsi ei jätku. Milleks? Lahendus? Tõsta võõrtööjõu kvooti? Neli korda? Kümme korda? Hmm, kõrbes ei jätku vett mulliveetehase rajamiseks. Peaks vett sisse vedama. Kõrbesse? Rohkem? Pidevalt? Jaburus, sarnane Vana-Kreeka loogikaveaga: „Koeral on neli jalga, sellel loomal on neli jalga, järelikult on see koer.“ Ei ole. Kimäär.

Tööjõud on üks ressursse ja kui seda ei jätku (nagu kõrbes vett), siis teatud tegevusi ei saa teha. Tuleb leida vastav majandusstruktuur, -mudel, tehnoloogia, mitte halada vee puudusest kõrbes. Mõtlema peab nagu edukas Austraalia farmer põuaalal: „Asi pole selles, nagu ei saaks siin maal talu pidada. Lihtsalt talu ei saa siin pidada nii, nagu see varem tavaks oli.“ (Mart Stevenson „Optimisti teekond tulevikku“). Kui tööjõudu ei jätku, siis seda äri ajada ei saa.

Millist probleemi me kvooditamisega ravime? Tööjõu vähesust? Millise? Rahvastiku vananemisest? Vähenemist? Pensione? Tootlikkust? Või mõttelaiskust? Pealegi luusib mõttelaiskuse ja demograafia ääremaadel oht, mida kirjanik Camus on Euroopa kontekstis nimetanud „suureks väljavahetamiseks“.

Muidugi on probleem, kui ei jätku töökäsi, kuid ilmselt on tegemist hoopis kreatiivsete tööpeade vähesuse, mitte käte küsimusega ehk pigem vale majandusstruktuuri ja tootlikkuse küsimusega. Kuigi tribüünidelt räägitakse peadest, siis tegelikult saame kvoodikäed ja siis on näpud põhjas. Niisiis ...

Alustame algusest. Ozan Varol („Mõelge nagu raketiteadlane“) kirjeldas Mars Polar Landeri purunemise järgset arengut. Oldi hõivatud enesestmõistetava küsimusega: „Kuidas projekteerime parema kolmejalgse maanduri?“ Nii nagu Adler seda nägi, ei olnud meie probleem maandur. See oli gravitatsioon.

„Jah, (õhk)padjad olid algelised. Jah, need olid põrgulikult koledad. Aga need toimisid.“ Meie teiega peame küsima, millist majandusstruktuuri me vajame, et kasvatada heaolu ja tootlikkust? Milleks meil ressursse jätkub?

Edasi. Kas kvooditamine aitab meid heaollu või vastupidi? Gaia Vince´i „Nomaadide sajand“ näitab, et madala kvalifikatsiooniga ränne tingib mehhaniseerimise/automatiseerimise aeglustumise.

„Hõlpsasti kätte saadav soodsa hinnaga tööjõud muudab tööjõusäästlikud ettevõtete juhtidele vähem atraktiivseks (…). Kui aga migrandid välja saata või nende riiki sisenemine tõkestada, võtavad paljud rändajate tööjõudu kasutavad ettevõtted ette mehhaniseerimise ja spetsialiseeruvad tööjõudu mitte nõudvale toodangule.“

Näiteks California 1964. aasta rändajatest loobumine muutis tomatite korjamise kahe aastaga käsitööst täielikult masintootmiseks. Lihtne, ei mingit tööjõuprobleemi.

Mullune entusiasm 30 000–60 000 põgeniku markeerimisel kui rahvastiku kahanemise probleemi lahendamist on tüüpiline loogikaviga. See pole rahvastiku ega tööjõu lahendus, see on traagika.

Thilo Sarrazin („Soovmõtlemine“) nendib: „Ühiskonna heaolu väljendub ka kaupade ja teenuste toodangus inimese kohta. Seega ei sõltu heaolu tase üldse elanikkonna suurusest ja töötajate arvust.“ Kas sisseränne suurendab ühiskonna heaolu? „See toimub vaid siis, kui sisserändaja loodud väärtus on suurem, kui läheb ühiskonnale maksma tema ise, talle järgnenud pereliikmed ja tema lapsed.“

Elementaarne ju: kas pürgida Mehhikoks või Californiaks, edendada tootlikkust või mugavuslikku värbamist?

Teisalt, kas arengul on üldse mõtet, kui rämpstöökohad tõhususe nullivad. Keynes ennustas 20. sajandi alguses, et selle lõpuks on tänu tehnoloogia arengule töönädal 15tunniline, millest piisab, et toota kõike vajalikku, kuid ta ei osanud arvestada uskumatus mahus mõttetu ja kasutu töö lisandumisega.

David Graeber („Bullshit Jobs“) küsis juhuslikult valitud inimestelt, kas nende töö toob nende arvates ühiskonnale mingit olulist kasu. Umbes 37% vastas kindlalt ei, 13% ei osanud vastata (Mattias Desment „Totalitarismi psühholoogia“).

Administratsioonid loovad üha kiirenevas tempos uute keeldudega juurde rõõmutuid rämpstöökohti. Ei saa ju olla inimese eesmärk – keelan, järelikult elan? Või saab?

Tähtis on tootlikkuse kasv, sellega tegelemegi, mitte kvooditamine. Kvooditamine ja primitiivne värbamishuvi tähendavad, et me taastoodame ebatõhusat tööjõu kasutuse (rämpstöökohtade) mudelit ja ebatõhusat majandusstruktuuri – kimääri.