Martin Villig: liigume iga aastaga 5% võrra unistuste Eestile lähemale

Millest sina unistad? Mina unistan näiteks üsna lihtsatest asjadest. Et lapsed võiksid ise jalgsi või rattaga turvaliselt kooli minna. Et koolis tunneks igaüks tuge, mitte trotsi. Et kogukonnad oleksid tugevad ja turvalised. Et vaimse tervise murede korral on, kust ja kellelt abi saada. Unistan põhjamaisest heaoluühiskonnast, kus kedagi ei jäeta maha ja tugevamad on abivajajaile toeks.

Ehkki Euroopa kümne rikkama riigi sekka ei jõua me niipea, kuuluvad Eestile õigusega mitmed muud kõrged edetabelikohad. Maailma majandusvabaduse indeksi järgi oleme 184 riigi seas 8. kohal. Euroopas oleme kindlal esikohal, kui loetakse kokku ükssarviku-staatuses idufirmasid rahvaarvu kohta. Ka PISA-testide edetabelitest leiab Eesti esimeste seast.

Aga on ka teised, kurvemad pingeread, mille esikoht on Eesti käes. Naiste ja meeste palgaerinevus on meil Euroopa suurim, enesetapunäitajatelt oleme Euroopas esirinnas. Alati pole tarvis ka edetabeleid, mõistmaks, et olukord vajab pööret paremuse suunas.

Tervisemured on järjest levinumad juba seetõttu, et vähem kui pooled täiskasvanud ja vaid 25% lastest on kehaliselt piisavalt aktiivsed. Viiendik poistest kukub varsti pärast põhikooli lõpetamist haridussüsteemist välja.

Need on päris probleemid, mis nõuavad süsteemseid lahendusi. Riik katab oma osa ning toetab seda, mis seaduste ja poliitikatega ette nähtud. Enamasti on tegu sissetöötatud struktuuride ja pikalt toiminud programmidega. Tõsi, ka innovaatilised lahendused mahuvad mõnele eelarvereale, kuid ühiskondliku arengu ja uuenduste jaoks on potentsiaali ka väljaspool riiklikke meetmeid.

Oleme harjunud mõtlema start-up’idest kui uudsete lahenduste peamisest kasvulavast, eriti tehnoloogiasektoris. Kus on aga uuenduslike ühiskondlike lahenduste kasvulava? Need “idufirmad” on kolmandas sektoris. Kodanikualgatuslikud ettevõtmised on abivajajatele lähedal ning just seal märgatakse esimeste seas kohti, kus kiire sekkumine loob kõige suuremat väärtust.

Sageli on nende kolmanda sektori “idufirmade” laual teemad, mille rahvusvahelistes pingeridades me end esikohtadel näha ei sooviks. Vaimse tervise abi kättesaamatus, hariduslik ebavõrdsus, kroonilised haigused ja ebapiisav liikumine… Neid probleeme lahendamata ei saa me riigina teistes, märksa ihaldusväärsemates edetabelites edasi rühkida. “Katkistel” inimestel pole selleks lihtsalt piisavalt jõudu.

Reeglina töötavad neis algatustes väikesed meeskonnad, kes piiratud ressursside ja suure missioonitundega püüavad lahendada suuri murekohti. Ma olen enam kui kindel, et soovime kõik elada sellises Eestis, mida nad päev-päevalt ehitavad. Aga olen kindel ka selles, et selle sihini jõuame päriselt vaid siis, kui ühiskonna valukohtade leevendamine ja abivajajate järeleaitamine on meie kõigi ühine asi.

Oma väikest Eestit peame koos ehitama!

Kuus aastat tagasi panime koos Taavet Hinrikuse ja veel mõnekümne sarnaselt mõtleva ettevõtjaga aluse Heateo Haridusfondile. Võtsime sihiks Eesti üldhariduse sõlmküsimuste lahendamise. Praeguseks oleme viinud olulised Eesti haridust toetavad lahendused 80 protsendini koolidest ja andnud 44 000 õpilasele võimalusi oma oskusi arendada. Haridusfondist tuge saanud algatused, nn haridusidud on toonud turule uutmoodi ja kiiremaid lahendusi ning olnud riigile toeks haridusstrateegia elluviimisel.

Raha kaasamine Haridusfondi, nagu ka teistesse filantroopiafondidesse, tähendab teiste sõnadega annetuste kogumist. Fondi iga toetaja on annetaja, kelle panus aitab käivitada uusi olulisi ühiskondlikke algatusi ja anda hoogu juurde end juba tõestanud mõjusatele lahendustele. Ning annetajaid Eestis justkui jaguks, kui statistikale pilk peale visata.

Andmeid lähemalt vaadates selgub aga, et kõik senised annetamisrekordid ületanud 2022. aastal piisas 1% suurimate erannetajate hulka kuulumiseks veidi üle 2000 € andmisest. Ettevõte, mis andis aasta jooksul 6000€, kuulus 10% enim annetanute hulka. Seejuures tegi rahalise annetuse vaid 5% ettevõtetest. Meie tegelik võimekus on palju suurem!

Mis oleks, kui teeksime ühiskondliku kokkuleppe, et inimesed, kes teenivad rohkem, annetaksid 5% oma sissetulekutest? Kui sellise 5% Klubiga liituvad näiteks need, kes teenivad igakuiselt üle 5000 €, lisandub üle 15 000 suurannetaja, kelle ühine panus on enam kui 50 miljonit eurot aastas.

Suunates selle mõjusatesse algatustesse, saaksid teoks olulised muutused Eesti ühiskonnas. Toon mõned näited: 2,5 miljonit eurot kindlustaks 10 000 noorele Peahea vaimse tervise nõustamise. 1,4 miljonit kuluks selleks, et 10 000 inimest üle Eesti saaksid Kõnnime Koos jalutusgruppides aastaringselt regulaarselt liikuda. Taolisi olulisi muutusi loovaid lahendusi on veel ja veel.

Kõrgem sissetulek lubab teha valikuid. Meil on juba täna võimalus teha selliseid valikuid, millest tõuseb paljude inimeste heaolu. Koos saame teha unistused teoks ja kujundada Eestist riigi, mis on edetabelite tipus kui kõige tervem, toetavam ja turvalisem paik, kus meil kõigil on hea elada.