Robin Tammemägi: rohepööre – kolm probleemi ja kolm lahendust

Julmalt öeldes on kliimasoojenemine tõsine probleem ja me ei tee s...gi, et seda lahendada. Süsinikumaks ja kaks päikesepaneeli ei ole lahendus. Suund on õige, aga selle katte all tehakse palju niisugust, mis tundub roheline ainult statistiliselt.

Alustame Eestile väga unikaalsega. Puidugraanulid. Ei ole loogiline, et hakkepuidu graanuliks pressimine ja siis selle saatmine Hollandisse on kuidagigi roheline. Hakkepuit on taastuvenergia allikas, aga miks seda töödelda ja transportida, kui selle saab Eestis kohapeal ahju visata?

Vajadus sellist küsimust esitada on ehtne näide meie kliimapoliitika hädadest. Meil oleks vaja kas üleeuroopalist koostööd, et selline lollus lõpetada, või ekspordi kontrolli. Õnneks maksame makse, et meil oleks poliitikud ja ametnikud, kes üritaksid üleeuroopalist lahendust läbi suruda. Peame ainult leidma viisi, kuidas nad üritama panna.

Järgmine probleem, sorteerimine. Mis mõte on sorteerimisel, kui arvestatav osa sellest läheb ahju? Mina näen rasket vaeva – sorteerin prügi, olen tubli kodanik, kes veel komposteerib kõik biojäätmed ja mis on selle tulem? Naftat, et plasti toota, pumpame ikka sama palju, laevad liiguvad ikka üleilmselt ja kliima soojeneb edasi.

Jah, saame sellest soojust ja elektrit. Jah, see on kõvasti parem kui lastal sellisel prügil kuskil prügimäel istuda. Aga see ei ole lahendus. See on roheline ainult pealiskaudselt. Süsinik ja kõik muu, mis põhjustavad kliimasoojenemist, jõuavad ikka atmosfääri.

Seega järjekordselt – palju õnne! – oleme tublid rohelised statistiliselt. Sorteerimisel on mõte, siis kui me reaalselt taaskasutame seda materjali. Lahendus on investeerimine tehnoloogiatesse, mis võimaldavad meil kasumlikult materjale taaskasutada. Kui me just ei taha teha riigipööret ja sundida vägivalla teel inimesi 100% taaskasutama.

Viimane probleem, mille siinkohal välja toon. Sõiduautod, mida praegusaja inimene tegelikult ei kasuta. Kui elad linnas ja kasutad autot, et sõita tööle, poodi, koju ja lapsele järele, siis, vabandust, aga sul ei ole vaja mingit linnamaasturit.

Osta 1.2TDI mootoriga väike punn ja naudi! Kütusekulu = õhk ja armastus/100 km. Remondikulu pole mõtet mainidagi. Kui rehv katki läheb, siis küll mõnelt jalgrattalt saad äkki uue.

Esimene: las poliitikud teevad tööd. Tean, et see ei ole realistilik ega innovatiivne lahendus, aga hetkeolukorras on vaja kas massilist südametunnistuse ja maailma arusaama muutust või NSVLiga sarnaselt julma jõuga graanulitootjate sulgemist. Ning kumbki neist ei lahendaks Euroopa tasemel probleemi. Seega, las poliitikud teevad seda, mille eest neile makstakse. Arvestades, et maksumäär on meil kõrge, siis võiks ju loota.

Teine. Hetkel ei ole me veel nälgimas ja kliimasoojenemine ei ole katastroofiline. Seega, probleemi saab lahendada raha ja kannatlikkusega, ühesõnaliselt investeerimisega. Keerame kõik fondid, mis investeerivad kas start-up’idesse või üliõpilasprojektidesse, sellisteks, et raha saab siis, kui lahendatakse mingisugune kliimasoojenemise probleem. Üliõpilased on meil väga targad ja nad suudavad väikese summaga teha ära väga palju.

Lisaks, tegemist on väga mugava lahendusega. Me kas lahendame taaskasutamisega seotud probleemid ja saame ringmajanduse käima, leiame lahenduse üldisele kliimasoojenemisele või kui maailm muutub elamiskõlbmatuks, saame vähemalt nälga surra südamerahuga. Me üritasime, mitte ei kaubelnud krüptoga!

Kolmas. Vaata paremale, vaata vasakule, mõtle, kumb on tähtsam, kas sinu ego või su laste tulevik, ja kõik. Loomulikult, kui me suudaks autosid ise toota, siis võiks need 1.2TDI punnid teha selliseks, et mootor ei sure pärast 200 000 km läbisõitu ära, aga arvestades, kuidas inimesed on varasematele katsetele suuri tehaseid ehitada reageerinud, siis pigem ärme seda ürita.

Tuleb endale selgeks teha, mis on reaalne abi meie planeedile ja kuidas ressursse natukenegi efektiivsemalt kasutada.