João Lopes Marques: nutitelefonide keelamise laine paneb e-Eesti proovile

Septembri lõpus vallandus Eestis tuline arutelu nutiseadmete kasutamise üle koolides. Avalikus kirjas, mille allakirjutanute hulgas oli kümneid õpetajaid ja hariduseksperte, kutsuti üles kiiresti reguleerima nutiseadmekasutust koolikeskkonnas. On see pöördepunkt digipöördes? Võib-olla.

Tundub, et nüüdseks domineerib lõplikult seisukoht, et nutitehnoloogia koolis teeb rohkem kahju kui kasu. On loomulik, et Eestis, mida tuntakse maailmas ühe kõige arenenuma digiriigina ja mis korjab esikohti PISA edetabelites, on sellisel aruelul ka oma globaalne mõõde.

Kas Eesti näitab digimaailmas teed omaenda laste ja noorukite kognitiivse ja emotsionaalse arengu arvel? On see innovatsioon iga hinna eest? Kas selles postmodernistlikus digieksperimendis on Eesti noorte üks põlvkond muudetud vastu enda tahtmist katsejänesteks?

See kogu ühiskonda hõlmav arutelu on juba omandanud filmilikud mõõtmed, nagu üks hästi kirjutatud stsenaarium, kus on oma kangelane ja kurikael, konfliktid ja pinged, draama ... Kõik algas sellest, et terviseminister lubas järgmisest kooliaastast hakata põhikoolides rangelt piirama nutiseadmete kasutamist.

Selle peale teatas haridusministeerium, et asja pole arutatud ja et sellekohast kokkulepet pole. Vägisi kerkivad silme ette metafoorid: kas me kaitseme noorte vaimset tervist nende hariduse arvel?

Kas saab olla vaimset tervist ilma hariduseta? Või kui tähtis on haridus vaimselt ebastabiilsetele lastele või noorukite jaoks? Ja nii edasi ja nii edasi– tuleb tunnistada, et käimasolev debatt on väga põnev, eriti kui asja üle vaidlevad sama valitsuskoalitsiooni eri ministrid.

Kuidas seda vastuolu lahendada? Võib-olla korraldada rahvusvaheline konverents teemal "Laste tervislik kognitiivne areng tuleviku digiväljakutsete kontekstis" ja kutsuda sinna esinema selle valdkonna tippeksperdid?

See oleks ka maailma mastaabis esinduslik foorum, sest teema on ülioluline, eriti ELi riikidele, kes on selles küsimuses killustunud ja kellel puudub selge doktriin.

Probleemi tundus tunnistavat möödunud aasta juulis ka Euroopa Komisjoni president Ursula von der Leyen, kes on õppinud meditsiini ja töötanud günekoloogiaosakonnas: "Me näeme üha rohkem teateid selle kohta, mida nimetatakse vaimse tervise kriisiks. Korraldame kõigi aegade esimese üleeuroopalise uuringu sotsiaalmeedia mõju kohta noorte heaolule. Me võlgneme seda noortele."

Brüsseli eurokraadid jooksevad taas lahkuvale rongile järele, eriti võrreldes näiteks UNESCOga, mille seisukoht on selge: nutitelefonidel on koht koolis ainult siis, kui nad selgelt toetavad õppimist.

Sellistes riikides nagu Prantsusmaa, Itaalia, Hispaania ja Holland, mille hariduspoliitika on olnud rangem, piiratakse nutiseadmete kasutamist klassiruumides, eriti algkoolides. Saksamaal, Portugalis, Poolas ja Taanis tunnistavad ametivõimud vaimse tervise probleeme, kuid on jätnud koolidele vabaduse otsustada, kas ja millal nutitelefonid koolis keelata.

Sellised riigid nagu Soome ja Rootsi valmistavad hetkel ette õigusakte nutiseadmete kasutuse keelamiseks koolides, kuid püüavad samas leida tasakaalu, tunnistades, et digitehnoloogia mittereguleeritud kasutusel hariduses on nii eeliseid kui ka ohte.