Eneli Kindsiko: haridus kannatab andmete raiskamise all

Eesti on maailmas tuntud kui e-riigi pioneer, kuid meie andmekasutuse praktika jätab palju soovida. Selle asemel, et kasutada olemasolevaid riiklikke andmeid tõhusamalt, kulutatakse kalleid ressursse uute ja sageli dubleerivate uuringute tellimisele. Kui soovime olla tõeliselt edukas e-riik, peame muutma oma lähenemist andmete kasutamisele.

Avaliku sektori üks suuremaid probleeme on nõrk institutsionaalne mälu. Kui ametnik vahetub, kaob sageli ka teadmine, milliseid uuringuid ja analüüse on juba tehtud. Seetõttu alustatakse tihti nullist ning tellitakse uusi uuringuid, kulutades sadu tuhandeid eurosid. Veelgi hullem – sageli tellivad erinevad riigiasutused sama teemat käsitlevaid uuringuid paralleelselt, teadmata üksteise tegevusest.

Üks selgemaid näiteid raiskavast lähenemisest on haridusvaldkond. Olemasolevate registrite ühendamine annaks riigile suurepärase võimaluse analüüsida hariduslikku ebavõrdsust ja leida lahendusi. Selle asemel, et teha pimedat rahakülvi, tuleks haridusse investeerida sihipäraselt, tuginedes andmepõhisele analüüsile ja suunates ressursid sinna, kus neid kõige rohkem vajatakse.

PISA testide tulemused on juba pikka aega kinnitanud Eesti hariduse kõrget taset rahvusvahelisel areenil. Meedias on aastaid rõhutatud, et Eestis puudub hariduslõhe ning kvaliteetne haridus on tagatud ühtlaselt üle kogu riigi.

Tegelikkus on aga keerulisem – Eesti enda registrid on paljastanud meie pikaajalise „PISA pimeduse“.

PISA test ei suuda adekvaatselt mõõta õpilaste sotsiaalmajanduslikku tausta, kuna see hindab kodust jõukust peamiselt materiaalse vara kaudu (kas kodus on nõudepesumasin ja kui palju on riiulis raamatuid), jättes kõrvale vanemate tegelikud sissetulekud. Kui koolis puudub matemaatikaõpetaja, sõltub lapse haridus sageli sellest, kas vanematel on võimalus eraõpetajat palgata. PISA edulugu ei tohiks tulla Eesti laste heaolu arvel.

Kui analüüsisime haridustulemusi koos perede majandusliku taustaga, ilmnes, et sotsiaalmajanduslik taust mõjutab õpitulemusi oluliselt enam, kui ametlikud PISA pressiteated väidavad. Eesti registrite andmeid ühendades ilmnes, et madalama sissetulekuga perede lapsed sooritavad matemaatikaeksami oluliselt kehvemini ja see tulem on aastate lõikes püsiv. Tugev ebakõla rahvusvaheliselt tunnustatud PISA uuringu ja meie oma registriandmete analüüsi tulemuste vahel tekitab küsimuse, kas kõigil lastel ikka on ligipääs PISA edukusele.

PISA testide valim hõlmab vaid umbes 6000 Eesti õpilast ning üksnes pooli Eesti koole, samas kui meie registrite ühendamise kaudu on võimalik analüüsida 160 000 õpilase tulemusi. Sellise andmekasutuse võimaldamine toob riigile tohutut kasu, pakkudes kiireid ja täpseid lahendusi, mis põhinevad reaalsetel andmetel, mitte valimil.

Kuidas muuta andmekasutust tõhusamaks? Andmete parem kasutamine ei tähenda uuringutest loobumist, vaid nende läbimõeldumat kasutamist. Riigi esimene samm peaks olema olemasolevate registrite ühendamine ja analüüsimine, mis võimaldab tuvastada valupunkte ning seejärel sihipärasemalt süvitsi uurida vajalikke teemasid.

Näiteks lapsevanemate sissetulekute ja õpitulemuste vaheliste seoste kaardistamisel kulus mul andmekaitsenõuete kokkuleppimisele üks kuu, kuid andmete sidumine võttis vaid ühe tööpäeva. Kui palju need andmed maksid? 360 eurot. Võrdluseks maksab üks tellitud küsitluspõhine uuring 20 000–50 000 eurot ning selle tulemusi tuleb oodata kuid. Kui soovime olla tõeliselt edukas e-riik, siis peame sellist ebaefektiivsust vältima.

Eesti ei saa endale lubada andmete alakasutust ning andmekaitse küsimustes peaksime keskenduma pigem lahendustele, küsides „kuidas saab?“ seniste miks-ei-saa-põhjenduste kordamise asemel. Meil on maailmatasemel e-riik ja rikkalik andmestik, kuid me ei kasuta seda täielikult ära. Kui suudaksime efektiivselt siduda riiklikud andmed ja neid targalt kasutada, saaksime teha kiiremaid ja paremaid otsuseid, olgu selleks hariduse parandamine, regionaalpoliitika kujundamine või sotsiaalprobleemide ennetamine.

Eesti edu peitub võimes kasutada kogutud andmeid targalt ennetavas poliitikakujundamises. Vajadus selle järele on praegu kõige teravam just hariduspoliitikas. Laste tulevik sõltub e-riigi võimekusest.