Ei, härra president

Tsiteerin ERRi üleskirjutuse järgi: „…tuletame meelde, et see, millest rääkis Silver Meikar, vahepeal oli juba rahastamisseadus muutunud. Ma ei tea, miks sellest ei ole räägitud, aga see toimus ühel ajal, siis muudeti seadus, nii et mõned asjad on juba muutunud.“

Jääb täiesti arusaamatuks, mismoodi erakondade rahastamise probleem lahendatud on. Asi ei ole seadustes. Vähemasti mitte ainult, vähemasti mitte põhilises. Asi on poliitilise eliidi suhtumises ja hoiakutes – nendes eelkõige ja peamiselt. Kui president seda ei mõista – ja aastalõpuintervjuu näitab selgelt, et ei mõista – siis on kehvasti.

Reformierakonna rahastamise kriminaalasja lõpetamise määrus sätestas, et Reformierakonna ebapuhas rahastamine ei ole tõendatud ning kõrvaldamata kahtlus tõlgendati kahtlustatava kasuks. Kaudseid tõendeid tulvil määrus hakkas avalikkuses elama oma elu, ämma kapist raha võtmine ja sularahaannetuste muud absurdsed põhjendused muutusid sümboliteks, poliitfolkloori osaks. Tõsiasi, et Eesti Ekspress leidis ühe reformierakondlase ämma, kes tõesti oligi oma parteilasest väimehele erakonna kassasse tassimiseks laenu andnud (tõsi, väimees ei öelnud talle, milleks ta plaanib raha kasutada), ei muuda üldist kuvandit.

Ei saa kuidagi öelda, et poliitililise eliidi valelikkuse kuvandi tekkimine oleks rahva või ajakirjanduse süü. Olukorras, kus Reformierakond ei ole oma ausust tõendada suutnud, tõlgendab lai avalikkus kõrvaldamata kahtlused kahtlustatava kahjuks. Miks see nii on? Sest karikas on täis. Valetatud on liiga pikka aega. Pahameele objektiks ei ole mitte ainult Reformierakond, vaid kõik Eesti erakonnad, kuid Reformierakonna ülbe eitus, järjekindel valetamine ja enesekeskne käitumine on suunanud pahameeleteraviku nimelt oravapartei vastu.

Tuletame meelde justiitsiminister Kristen Michali tagasiastumist. Erakordselt küüniline avaldus seal juures tõendas, et Reformierakonnas ei ole vähimalgi määral mõistetud, milles üldse on asi.  Keit Pentus-Rosimannuse etteasted Autorollo asjas näitavad, et mitte ühtegi demagoogiavõtet ei põlata ära – isegi isa enesetapukatse, millel firmas toimunud kahtlaste tehingutega seost ei ole, kõlbas avalikkuse mõjutamiseks. Küüniline vajutamine pisaranärvile pidi ajakirjanduse ära ehmatama, suu kinni lööma.

Ja siis tuleb Valve Kirsipuu: erakonna asutajaliige ja partei raudvara, kes ähvardab, et kui Reformierakonda ei oleks, siis tuleb kohemaid kuri idanaaber ja teeb seda, milleks ongi ainult võimalust oodanud. Sest et Reformierakond ainsana suudab meid vene ohu eest päästa. Apelleerimine ürgsetele hirmudele, klassikaline demagoogiavõte. Seal, kus ratsionaalsed argumendid otsa saavad, algab emotsioonide mõjutamine ja labane hirmutamine.

Ja nüüd ütleb president: küsimus on ju lahendatud, eks ole? Ta ütleb, et rahvas võiks enesehaletsemisest puhata ja tunda uhkust selle kõige üle, mis on hästi.  Moeasjaks olevat öelda, et meil on kõik halvasti. Kellega te räägite, härra president? Kes on need inimesed, kelle poole te pöördute? Poliitikud? Selgelt mitte. Rahvas? Halb rahvas, kes ei ole rahul?

Siis, härra president, tuleb teil endale valida teised inimesed. Maa, kus on vähem demokraatiat, mille rohkuse üle kaebab ka Reformierakonna raudvara Valve Kirsipuu. Maa, kus inimesed lepivad sellega, et poliitikud valetavad ja naeruvääristavad avalikkust. 

Autor: Vilja Kiisler, Vilja Kiisler