Mida rohkem korruptsiooni, seda parem?

Viimastel kuudel on avalikuks tulnud mitmed korruptsiooni- ja pettuste juhtumid. Näiteks Šotimaa Panga kaheksa töötaja korruptsiooni- ja rahapesuintsidendid suurusjärgus üle 40 miljoni euro, TeliaSonera juhtide altkäemaksu andmise kahtlus seoses teenusepakkumisega Usbekistanis, ja Saksamaal Leipzigi haigla arstidele esitatud kahtlus altkäemaksu küsimise kohta organisiirdamist ootavatelt patsientidelt.

 Eesti hiljutised korruptsioonijuhtumid on peamiselt haridusvallast: Tartu haridusosakonna finantsjuhi süüdimõistmine dokumentide võltsimises ja omastamises rohkem kui 149 000 euro ulatuses, Kommerts- ja Kivilinna gümnaasiumide juhtide süüdimõistmine omastamisele kaasaaitamises, Annelinna gümnaasiumi direktori, Tartu haridusosakonna endise juhi ja ka Võnnu keskkooli direktori süüdimõistmised omastamises.

Ühelt poolt on hea, et ebaseaduslik tegevus avastatakse. Eriti tervitatav on selle tuvastamine organisatsiooni enda töötajate, juhtide, siseaudiitori või muu isiku poolt. Teisalt, mida rohkem juhtumeid avalikuks tuleb, seda halvemaks võib minna statistiline korruptsiooniindeks ja ebaseadusliku tegevuse avastamise tagajärjeks võib olla hoopis negatiivne mõju mainele.

Olen veendumusel, et kellegi ebaseadusliku või ebaeetilise käitumise õigustamine või varjamine ei aita kaasa avatud, stabiilse ning halbu üllatusi vältiva töökeskkonna kujundamisele. On paratamatu, kui teatud lisahüved (kinkekaardid, spaa-külastused, ebaseaduslik lisateenistus) on lubatud ühele töötajale, soovivad neid endale ka teised ning seetõttu hakkabki nö korruptsioonilumepall veerema. Halvimal juhul on lõpptulemuseks see, et organisatsioonist on raske leida töötajat, kes ühel või teisel moel isiklikke huvisid tööalastele ei eelistaks. Seega, sõltumata asjaolust, et potentsiaalne pettuse või korruptsioonijuhtumi ilmsikstulek võib viidata laiemale probleemile organisatsiooni sees, ei näita ühe juhtumi avastamine korruptsiooni taset või ulatust. Näiteks mõnede haridusametnike rikkumised ei tähenda, et kogu haridussektor ongi korrumpeerunud. 

On tõsi, et efektiivne sisekontrollisüsteem võiks ennetada enamuse ebaseaduslike tegevuste toimumise, kuid samas peaks nimetatud süsteem suutma ka ise võimalikke organisatsioonisiseseid pettuse- ja korruptsioonijuhtumeid avastada. Mida rohkem suudab asutus korruptsioonijuhtumeid iseseisvalt avastada, seda kiiremini ja adekvaatsemalt on juhtidel võimalik sündmusele reageerida. Kindlasti ei peaks kartma, et üksikute intsidentide esinemine näitab korruptsiooni üldist kõrget taset.