Rahvuslik lennukompanii läheb maksumaksjale kalliks

Teoorias on loomulik, et vabal turul lisandub külgetõmbavatesse majandusharudesse uusi ettevõtteid ning eemaletõukavatest harudest lahkuvad ettevõtted niikaua, kuni need tõmbe- või tõukejõud on kadunud, kirjutab arvamustoimetaja Alo Merilo.

Paraku ei toimi teooria ärivaldkondades, mis on riikidele eriti kallid. Näiteks lennunduses võitleb iga alalhoiuinstinkti omav valitsus õiguse eest kallata maksumaksjate raha musta auku.

Lennureiside võimalus on inimestele tekkinud ja jäänud suures osas tänu riigi toele osakapitali sissemaksete ja liinide doteerimise teel. Lennuäri on 100aastase ajaloo peale kokku endiselt sügavas kahjumis, kui arvestada kulude hulka see maksumaksjate raha, millega on subsideeritud uute lennukimudelite konstrueerimist ja lennujaamade ehitust.

Teatud majandusharud on liigmahus poliitilise usu tõttu, et neid tuleb eelistada. Näiteks sai terasest suurriikide majandusedu mõõdupuu, et mitte öelda tootem. Nii oli NSV Liidu lagunedes SKT USA omast ligi kümme korda väiksem, aga terast toodeti ikkagi ameeriklastest rohkem!

Kui teras on tootemtooraine, siis autod on tootemtööstustooted ja lennuliinid on tootemtransport. Väikese Eesti tootjatel pole olnud esimesele kahele rahvusliku uhkuse mõõduvõtmisele, maailma terase- või autoturule asja. Seda kallim on valitsusele meie rahvuslik lennukompanii.

Tootemi hävitamine võrduks poliitilise enesetapuga. Estonian Airi likvideerimine pöörataks igal juhul ministri ja tema erakonna vastaseks valimisloosungiks.

Mõnede analüütikute hinnangul paistab kaugemast tulevikust ka helgemaid lootuskiiri.  Maailma lennundusäri peaks kaugtrendide jätkudes, eelkõige lennukompaniide erastamisel ning uute odavlennufirmade turule tulles, siiski ühel päeval muutuma kasumlikuks. Seni tuleb valitsusel rahvustootemit jupphaaval väiksemaks vesta.

Autor: Alo Merilo, Alo Merilo