ÄP: ühisettevõte päästaks Estonian Airi

Postimehe andmetel on Estonian Airis laual praegu kaks tegutsemiskava: püüda kulusid kärpida, andes rendile kasutult seisvad lennukid ning rakenduseta tööjõud või välja kuulutada Estonian Airi pankrot ning minna edasi ühisettevõttega, kus 51% kuulub Eesti riigile ning 49% mõnele odavlennufirmale. Esimest toetab ettevõtte juht Jan Palmer, teist nõukogu esimees Erkki Raasuke. Tööjõu ja lennukite väljarentimine oleks kahtlemata hea idee mõttetute kulutuste vältimiseks. Aga see ei ole sisuline probleemi lahendamine. Estonian Air jääks nendesamade probleemide ette, millega ta praegu hädas on. Seetõttu on väljarentimine pigem põhjendamatu „kummivenitamine“, mis pealegi vintsutab ilmaasjata ettevõte töötajaskonda.

Seega – odavam ja kiirem kui jätkata lõpututu õudust oleks teha Estonian Airiga õudne lõpp. Ning alustada pärast pankrottilaskmist ühisettevõttena. Pankrotistumine ei aitaks Eesti mainele lennunduses just kaasa, kuid selle mõju oleks pigem lühiajaline. Välisfirma kaasamisel on mitmeid plusse. Saaksime ühendada kahe ettevõtte kogemused ning lennunduse ja turunduse oskusteabe, kontaktide- ja müügivõrgustik suureneks. Seda parimal juhul ilma vajaduseta maksta juhile igas kuus 33 000eurost palka.

Siin on muidugi palju küsimusi: esiteks see, kes oleks see partner ja kuidas me suudaksime end talle atraktiivseks teha. Lahenduste leidmiseks tuleks aga partneri otsingul vaadata Lääne-Euroopa ja Põhjamaade asemel Aasiasse. Meenutagem, et veel 2012 suve hakul plaanis lennufirma koostööd Aasia partneritega ja esialgsed lepingudki olid sõlmitud. Estonian Air oleks toiminud sillapeana ehk ELi transiitlennujaamana – siia oleks toodud Aasia kliendid ning meie oleks need Euroopasse edasi lennutanud. Lennufirma suunamuutusega jäi koostöö aga katki. Uue ettevõtte loomisel võiks selle võimaluse uuesti käsile võtta. Sest kui meil on end ELi lennufirmadele end väga raske müüa, siis väljastpoolt tulijale on endiselt eeliseks meie geograafiline asukoht ning Euroopa Liidu ühtsesse lennupiirkonda kuulumine.

Tõsi, kord kaotatud sihtkohtade uuesti kättevõitmine reisijateturul nõuaks nii raha kui ka aega. Nii tekib küsimus, kust üldse leida uuesti alustamise kapitali, olgu kaasomanikuks siis ELi-sisene või väline ettevõte. Enamusosanikuna oleks see ju pigem meie mure. Maksumaksjale on rahvusliku lennukompanii olemasolu vajalikkuse põhjendamine on juba praegu keeruline ja kui Estonian Airile praegusel kujul lõpp teha, siis muutub see veelgi keerulisemaks. Ja kust tuleb kindlus, et me seekord välispartneri kõrval ka ise oskame tegutseda paremini?Seega on nn Palmeri plaani ja Raasukese plaani kõrval ka kolmas võimalus – et Eesti riik lõpetab lihtsalt tegevuse lennundusäris ning n-ö laseb turul omasoodu toimida. Turg tühja kohta ei salli. Maha kanda ei tasu veel aga ka võimalust leppida kokku teiste ELi äärealade rahvastega ja nõuda Brüsselilt riigiabi keelu tühistamist. Selgi kokku pannes suudaksime end kuuldavaks teha.

Autor: 1185-aripaev