Endine Reformierakonna peasekretär Heiki Kranich väidab tänasest EPLis, et R-Hoolduse kunagised rahastajad ei soovi oma nimede avalikustamist, sest sobivat maailmavaadet esindava erakonna rahalist toetamist peeti siis ja kahjuks peetakse ka täna kummaliseks, peaaegu häbiväärseks, ning et inimesena saab ta neist aru. Mina ei saa, inimesena. Kas erakonna toetamine on siis sama mis sekspoest kumminaise tellimine, küsib News2bizi toimetaja Aivar Õepa. Et parem on, kui naabrid ei näe, muidu hakkavad pilkama, et päris pruuti polegi, ainult kummist.
Mina ei saa, inimesena. Kas erakonna toetamine on siis sama mis sekspoest kumminaise tellimine, küsib News2bizi toimetaja Aivar Õepa. Et parem on, kui naabrid ei näe, muidu hakkavad pilkama, et päris pruuti polegi, ainult kummist.
Kui mina oleks üheksakümnendatel Reformierakonda nelja või viie nulliga summaga toetanud ja sellega partei valimisvõidule kaasa aidanud, oleksin selle üle ilmselt praegugi uhke. Mis seal häbiväärset on? Kes toetab kultuuri, kes abivajajaid lapsi, kes poliitikuid. Olgu, võib-olla ma ei uhkustaks sellega, aga nime avalikustamise vastu poleks mul midagi. Välja arvatud juhul, kui olen selle annetuse vastu saanud poliitikutelt ebaausa konkurentsieelise ja see tõik annetuse avalikustamise järel samuti päevavalgele tuleb.
Nüüd ongi võimalikud kaks varianti, miks ikkagi noid nimesid ei öelda: kas ongi annetajad saanud valgustkartvaid vastuteeneid või ei talu nende endi nimed avalikustamist. Ja niikaua kuni neid nimesid ei öelda, usubki rahvas emba-kumba või koguni mõlemat varianti korraga. See, mida Kranich nimetab laimukampaaniaks, on lihtne soov olla informeeritud, soov olla kindel, et emma-kumma variandiga tegu pole.
See teema pakub huvi? Hakka neid märksõnu jälgima ja saad alati teavituse, kui sel teemal ilmub midagi uut!