Kriis eurotsoonis ja oht selle kordumiseks on pannud Brüsseli tõsiselt tegutsema. Ehkki seda sõna üritatakse vältida, on plaanitavate muutuste sisu riigiõiguslikus mõttes föderaliseerumine.
Eesti huvides on, et EL oleks tugev ja sinna kuulujate ootustele vastav. Tõhusa suurvõimuna pakuks liit Euroopa rahvastele rohkem, kui üksikute riikide omatahtsi toimiv ja lõtv kooslus. Kindlasti pole meie huvides iseenda toimimismudeli ebatäielikkusesse takerduv, bürokraatiasse ja lõpututesse vaidlustesse lämbuv EL.
Riigiõiguslikult on ELi arenguks kolm stsenaariumi: 1. EL kui unitaariik (üliriik); 2. EL kui föderatsioon; 3. EL kui enneolematu nähtus, asi iseeneses, millel puudub ajaloos analoog ja mida mõned tavatsevad kutsuda nn. sui generis nähtuseks.
Uskudes sinisilmselt sui generis arengusse on juhtunud/juhtumas see, mida oli arvata – puhkevad vaidlused selle üle, mis moodustis see EL on. Nagu vaidlustes ikka, on igaühel oma arusaamine. Samal ajal kaitseb hästimakstud bürokraatia oma privileege, laiendab võimupiire ja koondub keskustesse.
Tegelikkuses toimib EL de facto aina enam kui unitaarriik, kuid üliriigile omasel viisil ja meetodeil. Ühest küljest on see tõhusust silmas pidades vältimatu, teisalt pole selleks vajalikku, loojate antud pädevust ja adekvaatset riigiõiguslikku mudelit. Väikesed riigid tunnevad suurte ahistust; suured on mures, et nende osa võidakse blokeerida väikeste jonni või ainult neile tähtsa agenda pärast.
Kaasaegses maailmas peitub suurte toimivate föderatsioonide (nt. USA, Kanada, SLV) tõhususe ja edu alge täpselt määratletud ja konstitutsiooniliselt fikseeritud pädevustes ning seda järgivate protseduuride selguses. Üldistes huvides vältimatult vajalik on föderaalvalitsuse käes: riigikaitse, välispoliitika, rahandus, piiride valve ja kodakondsus, standardid jmt. Ülejäänu on osalisriikide endi otsustada ja teha.
Samavõrd oluline on riigi/võimuteostuse (meie puhul siis ELi) ülesehitus. Ehk siis parlamendi tasemel alamkoda, mis on föderatsiooni elanike esindus (valitakse otse Euroopa rahvaste poolt), ja riikide esindus ülemkoda, kus kõigil on võrdne esindatus ja hääl (a la tänane Ülemkogu). Iseenesest mõistetav on täitevvõimu (Komisjoni) legitimatsioon ja aruandlus parlamendi ees. Kui need asjad on paigas, siis ülejäänud tulenevad sellest ja EList võib veel asja saada.
Seega ohtlik pole mitte föderaliseerumine, vaid föderaliseerumata jäämine. Ehk siis olukord, kus toimub hiiliv suveräänsuse ülekandumine, mis on saadetud meeletust bürokraatiast ja ebamäärasusest.
Seotud lood
Saksamaa kantsler Angela Merkel ütles nädalavahetusel antud intervjuus, et ei pea vajalikuks lähiaastatel Euroopa Komisjoni volituste suurendamist.
Tiina Käsi on nimi, mis kõlab ärimaailmas paljudele tuttavalt. Tal on juhtimises üle 25 aasta kogemust, kuid tema karjäär pole olnud lihtne ega lineaarne, vaid täis ootamatuid võimalusi ja väljakutseid, millest on sündinud väärtuslikud õppetunnid. Nordea Eesti tegevjuht, kes alustas oma karjääri rootsi keele õpetajana, on tänaseks saavutanud palju ja juhib mitmekesist ning rahvusvahelist organisatsiooni. Käsi kogemus ja oskus tasakaalustada töötulemusi ja inimlikku hoolivust teevad temast juhi, kelle teadmised ja arusaamad on väärt jagamist.