Henn Pärn: streigi asemel koostöö

„Streigieelnõuks“ ristitud „Kollektiivlepingu läbirääkimiste ja kollektiivse töötüli lahendamise seaduse“ töödokumendi kuvand on paljuski eksitav ja ühiskonda lõhestav. Liialt palju räägime streikimisest, kuigi ILO, keda pean pädevaks suunaandjaks töövaldkonna küsimustes, ei kasuta oma põhilistes ja Eesti jaoks siduvates konventsioonides nr 87 ja 98 üldse sõna streik või streigiõigus. Ilmselt on streigieelnõu seotud ootustega, anda selge vastus viimasel ajal Eestis toimunud ja seaduse silmis segastele aktsioonidele.

Minu pikaaegne kogemus riikliku lepitajana lubab väita, et senine praktika kollektiivsetes töösuhetes on keskendunud rohkem osapoolte nõudmiste realiseerimisele kui ühisosa või ühishuvi suurendamisele. Arusaam, et kollektiivleping on kitsalt töörahu kokkulepe, ei ole tänapäeval edu saavutamiseks piisav. See on kantud klassivõitluse ägedamast perioodist. Meil on vaja võrdsete partnerite võrdset panustamist.

Kollektiivsed läbirääkimised peaksid algama osapoolte võimaluste ja vastutuse määratlemisest ühise tulemuse saavutamisel ning alles seejärel lepitakse kokku töö ja palga kui vajalike stimulaatorite osas. Selline lähenemine eeldab ettevõtjatelt ja juhtidelt kaasamisele suunatud juhtimismeetodite senisest suuremat kasutamist. Ametiühingutelt aga panustamist oma läbirääkimisi vedavate liidrite majandus- ja juhtimisalaste teadmiste kasvatamisse.

Meil on suuresti kasutamata võimalus, kus osapooled saavad ühiselt ettevõtet edukamaks muuta - tööandja strateegiliselt, suurendades ametiühingu kui töötajate aktiivse osa kaasamist konkreetsete teadmiste ja oskuste parema kasutamise läbi töökohal. Tulemuseks on töötaja suurem panus ettevõtte tulemuslikkusesse ja tema vastutuse suurenemine.

Eeltoodu rakendamine aitaks ühtlasi ametiühingul vabaneda „väljapressija“ ja tööandjal „vereimeja“ kuvandist ühiskonna silmis.