Igor Rõtov: täna otsustan, keda valida

Olen veendumustelt liberaal ja alati hääletanud parempoolse erakonna poolt, kaaludes Reformierakonna ja IRLi vahel. Selget favoriiti pole mul kunagi olnud, aga seekord ei tahaks esimese hooga ka vanadele favoriitidele oma häält anda. Pealegi kohalikel valimistel pole ehk maailmavaatel suuremat kaalu. Vaatan kõik võimalused läbi.

Keskerakonna suhtes on mul aastatega välja kujunenud negatiivne hoiak. Ma respekteerin küll Edgar Savisaart kui kõige läbilöögivõimelisemat parteijuhti ja jõulist administraatorit, kuid tema populism, autokraatsus ja näkku kirjutatud korruptiivsus pole mind kunagi pannud tema poolt hääletamist isegi kaaluma. Teiselt poolt rahustan ennast mõttega, et midagi väga hirmsat pole Savisaare võim mulle ka teinud. Tallinn on linnana jõuliselt arenenud ja mul on selle pärast isegi uhke tunne. Tallina televisiooni pole ma kordagi vaadanud ja ühegi MUPO ametnikuga pole kunagi kokku puutunud, värvikaid avamisüritusi pole külastanud. Augud asfaldis on parandatud ja bussirajad teedel tunduvad mulle isegi loogilised. Nende Nõmme nimekirjas vaatavad vastu Arvo Sarapuu ja Heidy Tamme. Toredad inimesed, aga nemad minult häält ei saa. Neil polegi vaja. Küsitluste põhjal väärab Keskerakonna ainuvõimu vaid ime.

Reformierakonna linnapeakandidaat Valdo Randpere on minu vana hea tuttav, kellega koos korraldasime kunagi Bill Clintoni esinemise Tallinnas. Kui vean näpuga järge oravate programmis, siis on sinna kirjutatud põhimõtted väga sarnased sellega, mida ise õigeks pean. Ettevõtjatele võiks see olla parim valik. Randpere valimislubadus luua Tallinnasse kõrgepalgalisi töökohti on südamelähedane mullegi. Samas pole ma põrmugi rahul Reformierakonna poliitikaga riigi tasandil. Mulle tundub, et erakond on pärast edukat eurole ülemineminekut stagneerunud, ning ma ei ole suutnud veel andestada Ansipile tema käitumist ja reaktsioone mullusele rahastamisskandaalile. Nõmme nimekirjas ei vaata vastu õnneks mitte Ansip, vaid peibutuspardist välisminister Urmas Paet ja mulle tundmatu Õnne Pillak. Viimase poolt võiks ju ka hääle anda, vaatan tema blogi, see tundub asjalik.

IRL on Eerik-Niiles Krossi läbi kindlasti kõige värskem ja üllatavam esilekerkimine parlamendierakondade seas. Tema põhisõnum, kukutada Savisaar, on avalikkusele hästi peale läinud, ning asi, millele ka ise kahe käega alla kirjutaksin. Krossi poliitiline šõu ja tema luuraja-taust ning seikluslik elukäik panevad lõbusalt kaasa elama. Millegipärast seostub tema isik minu jaoks Ilfi ja Petrovi legendaarse kangelase Ostap Benderiga. Käitumiselt primitiivne pisisuli, aga ometi lugejale sümpaatne ja tore tegelane. Samas olen IRLis kui valitsusparteis parasjagu pettunud. Minu arvates on nad Mart Laari lahkumise järel parteijuhi kohalt muutunud selgrootuks ripatsiks Ansipi valitsuses. Minu valimisnimekiri pakub esimese valikuna peibutuspardist erakonnajuhi Urmas Reinsalu, teisel kohal jälle part, Siim-Valmar Kiisler, kolmandaks Andres Öpik ja neljandaks olümpiavõitja Jaak Uudmäe. Olen pahane, üks minu kunagisi lemmikerakondi panustab Nõmmel populismile. Tõmban kolm nime neljast maha ja jätan häälekandidaadina sõelale professor Öpiku.

Sotsiaaldemokraatidele ma oma veendumuste tõttu riigikogu valimistel häält ei annaks, aga kohalikku elu võiksid nad ju juhtida küll. Kui sotsid pakuksid mulle tehingut, et Tallinnas võimule saades loobuvad nad valitsusse astumast pärast järgmisi riigikogu valimisi, siis oleksin kahe käega nende poolt. Sotside linnapeakandidaadil Andres Anveltil on võrreldes oponentidega kuraasi kordades vähem, samas teeb selline teistele vastanduv tagasihoidlikkus ta omamoodi sümpaatseks. Veidi kahjugi on temast. Erinevalt IRLst ja reformist oli sotsidel reaalne võimalus keskenduda kampaanias venekeelsele valijale ning võita osa Savisaare toetajatest enda taha. Kahjuks jätsid nad selle võimaluse kasutamata ja mängivad kitsukeses liivakastis koos paremerakondadega. Sotside plussiks on kindlasti nende ausam silmavaade ja vähemkorruptiivne ajalugu. Nimekirjas vaatavad vastu Rainer Vakra ja Anto Liivak. Esimene endine keskerakondlane ja teine rahvaliitlane. Annan neile ülejooksmise andeks ja jätan mõlemad oma valikulehele praegu alles.

Esialgu jätsin erakonnavälised kandidaadid vaatluse alt välja. Eeldasin, et künnist nad ei ületa ja minu hääl läheb kaduma, millest võidab kõige enam Savisaar. Kuid Silver Meikar andis mulle Facebooki vahendusel märku, et Vabal Tallinna Kodanikul on siiski võimalik künnist ületada. Tegelikult oleks nende poolt hääletamine minusugusele, kes Savisaart ei salli ja parlamendi erakondades pettunud, loogiline valik. Nende nimekirjas on palju tuntuid hea reputatsiooniga inimesi. Väga imelik on seevastu Hardo Aasmäe serveerimine linnapeakandidaadina - kui see oli mõeldud väikse vimkana, siis oleks pidanud meerina välja käima kas või Andrus Kivirähu. Valijana oleme nende puhul tahes-tahtmata keerulises olukorras. Kui oled nende poolt, siis võib sinu hääl kaduma minna, kui aga vastu, siis äkki osutubki sinu hääl kaalukeeleks künniseületamisel ja tuhanded Savisaare vastu minevad hääled lähevad kaduma. Minu nimekirjas on mulle tundmatu nimi Ülle Mitt. Guugeldamine näitab, et tegemist on väärika ja usaldusväärse Nõmme daamiga, kes minu künnise ületab.

Viimane valik oleks mitte hääletada. Iseenesest loogiline samm, kui sa ei leia nimekirjadest oma selget lemmikut. Samas võidab sinu loobumisest kõige enam Keskerakond. See mulle ei sobi ja ma kriipsutan mitte valimise oma valikutest maha.

Eelvalik on tehtud sõelale jäid Õnne Pillak, Andres Öpik, Rainer Vakra, Anto Liivak, Ülle Mitt. Pean veel sõpradega nõu ja kolmapäeva lõunaks püüan ära otsustada. Kui kellelgi on asjalikke argumente, siis andke näiteks märku.

Autor: Peep Talimaa, Igor Rõtov