Autode maksustamise korda pole vaja muuta, vaid rakendada

Kõige rohkem teeb muret see, et uuendatud eelnõud ei lahenda neid probleeme, mille tarbeks seadusemuudatust soovitakse ellu viia. Praegu on seaduses mitmeid lahendusi,  mis aitavad efektiivselt maksupettustega tegeleda. On arusaamatu, miks neid ei ole siiani rakendatud.

Juba kehtiv käibemaksuseadus ei luba sisendkäibemaksuna arvesse võtta selliste kaupade või teenustega seotud käibemaksu, millel puudub otsene seos käibe tekkimisega ehk lihtsamalt öeldes: et saaks kasutada mahaarvamise õigust, peab ka auto olema reaalselt ettevõtluse jaoks kasutuses. Seda, kas see nii ka on, saaks maksuhaldur üsna hõlpsasti ettevõtjate käest küsida, kui maksudeklaratsioonidest nähtub, et ettevõtlust ei toimu, töötajaid ei ole, kuid arvel on arvukalt kalleid autosid, nagu väidetud.

Ümbrikupalkadega võitluses on sellised teavitused positiivset tulemust toonud ning võiks proovida ka siin. Kui on tuvastatud probleem, siis tuleb esmalt otsida rohtu kehtivast seadusest, mitte aga asuda koostama uut.

Kui tõesti leitakse, et kehtiv seadus kuidagi ei tööta, tuleks esmalt välja selgitada, kui palju on Eestis ettevõtteid, kus kasutatakse sõiduautosid isiklikuks tarbeks ning kus arvatakse autodega seotud kuludelt arvestatud käibemaksust maha sisendkäibemaksu. Samuti on vaja analüüsida, millises valdkonnas need ettevõtted tegutsevad, milline on nende käive, kaua nad on tegutsenud, palju on ettevõttes töötajaid jne. Alles seejärel saaks vaadata täpsemalt, kuidas ja milliseid meetmeid oleks vajalik rakendada.

Lahendusi ei saa siin olla vaid üks. Kindlasti peaks senisest põhjalikumalt analüüsima iga võimaliku lahenduse mõju tegutsevatele ettevõtetele kui ka laiemalt ettevõtluskeskkonnale. Mis tahes maksumuudatused ei saa täna tekkida lihtsalt uitmõtetest ja saada tegelikkuseks ilma põhjalike aruteludeta. Kui vaja, tuleks sinna kaasata ka majanduseksperte ja praktikuid, mängida avatud kaartidega algusest peale ning rakendada kõige paremat teadmist, mis olemas on.

Äärmiselt küsitav on ka praegune ettepanek riigilt kehtestada sisuliselt piirmäär, mis hinnaulatuses ettevõte võib auto soetada ehk millisest hinnatasemest alates muutuks maksustamine veelgi ebasoodsamaks. Ei ole võimalik nõustuda ettepanekuga, mille kohaselt hakkaks seadusandja sisuliselt ette ütlema, millist töövahendit on ettevõtjal mõistlik kasutada ja millist mitte. Nii võib jõuda lõpuks ka arvutite ja telefonide või mistahes muude töövahendite või teenuste osas hinna määramiseni. See peab jääma ikka iga ettevõtja otsustada, milliseid või kui kalleid töövahendeid ta saab ja soovib kasutada.

Riik on teinud arvutused, justkui suurendaks 64 euro suuruse hüvitise maksmise võimaluse kaotamine isikliku sõiduauto kasutamise kompenseerimiseks riigikassa tulusid. Arvutused tõendavad samas ohtu, et riigieelarvele mõjuks see hoopis vastupidi. Näiteid, kuidas soovitud maksulaekumiste kasvu asemel tuli langus, ei pea kaugelt otsima – kui 2009 tõsteti sõiduauto erisoodustuse hinda, loodeti samuti arvestatavat lisa (24 mln eurot). Juhtus aga see, et ettevõtjad loobusid autodest või hakkasid päevikuid pidama ning maksulaekumistele lisa ei tulnudki.

Eelnõus öeldakse, et see summa on aastas umbes 2 mln eurot, millelt ettevõtjad maksavad riigile erisoodustuse tulu- ja sotsiaalmaksu täiendavalt 1,3 mln eurot. Kui 64eurone piirmäär kaotada, siis ei laeku enam tõenäoliselt riigieelarvesse 1,3 mln eurot. Seega oleks kavandatava muudatuse mõju eelnõu koostajate optimistliku prognoosi kohaselt 2,7 mln eurot aastas. Kui eeldada, et 90% ettevõtjatest jätkab tulevikus hüvitise maksmist, kuid nüüd juba sõidupäeviku alusel, suurendaks muudatus ühelt poolt riigieelarvet 800 000 euro ulatuses, kuid teiselt poolt väheneksid tulud 1,3 mln euro võrra. Seega oleks selle stsenaariumi (kavandatud 50% asemel asendab hüvitise palgaga ainult 10% ettevõtetest)   korral muudatuse mõju riigieelarvele -0,5 mln eurot aastas.

Kaubanduskoja hinnangul on mitmed aspektid tänases eelnõus jäetud analüüsimata ning valikulised võrdlused teiste riikide praktikatega ei veena sugugi. See, kui kuskil mujal on autosid rohkem või vähem ei tähenda, et peame kohe hakkama töötama välja uusi meetmeid selleks, et saada teistega sarnaseks. Mitmed riigid, kus autode maksustamisega seotud muudatusi on läbi viidud on hiljem muuhulgas pidanud tõdema, et eelarve sisukohast on sellised muudatused olnud negatiivse mõjuga.

Tänast seadust ei ole vaja muuta, vaid tagada hoopis selle rakendamine, sest  juba praegu peab sõiduauto olema seotud käibe tekkimisega, et sellega seotud kulu saaks sisendkäibemaksuna arvesse võtta. Kui seadus ei tööta, tuleb esmalt endale otsa vaadata ja küsida, miks see ei tööta. Kas on probleem ehk hoopis võimekuses ja tahtes seda rakendada nii, nagu on olnud kunagi seadusandja eesmärk?