Kas sellist Eestit tahtsimegi? Jah. Ei. Oleneb, kellelt küsida. Selline ta täna on – mõnele edulugu, teisele pidev võitlus ja läinutele mälestus, kirjutab Skype'i eksjuht Tiit Paananen.
Uurides, mida inimene tegelikult tahab, teavad täpset vastust kohe vähesed, aga pärast mõningast “sibulakoorimist” jõutakse sarnaste põhiväärtusteni. Me kõik tahame olla terved, õnnelikud ja vabad. Tahame hingata puhast õhku, juua puhast vett ja elada loomulikus nüüdisaegses keskkonnas.
Ettekujutus, kuidas rahuldust pakkuva Eesti eluni jõuda, on igaühel isesugune. Virkadele sobib üks, laiskadele teine tee; humanitaaridele kolmas ja inseneridele neljas lähenemine. Kindel on aga see, et meie riigi jaoks loovad ühtse ja toimiva terviku ikkagi kõik inimesed koos – taustast sõltumata.
Meid peab saama rohkem. Ehkki meile tundub, et Eestit on n-ö taaskäivitatud mitu korda ja peaaegu iga põlvkond on pidanud justkui uuesti alustama, ei erine me siiski teistest rahvastest selles osas oluliselt. Iga rahva ajaloost leiab reset-momente.
Pikemalt loe tänase Äripäeva paberlehest.
See teema pakub huvi? Hakka neid märksõnu jälgima ja saad alati teavituse, kui sel teemal ilmub midagi uut!
Seotud lood
Ühe ettevõtte alalt ehitusmaterjalide või kütuse vargus on ärile suur kahju. Kui süttib tootmishoone või masin, võib see tähendada mitu miljonit varakahju ning halvemal juhul ohtu inimeludele. Varajane riskide maandamine ja mitu sammu ette mõtlemine võib õnnetuse korral päästa terve äritegevuse.