Kross, IRLi koeranael

Kui pomm plahvatab, pole omadega põhjas mitte ainult üks ambitsioonikas poliitikuhakatis, vaid terve erakond. Pildid, kus Kross ja kaitseminister Urmas Reinsalu sõbrameeste kombel laialt naeratades peaaegu et kaelakuti poseerivad, otsitakse kohe välja, sest eks kõnele üks pilt rohkem kui tuhat sõna. Reinsalul tuleb nii kaitseministri kui erakonna esimehena kaamerate ees liitrite viisi higi valada ning eeldatavasti jääb ta ilma mõlemast positsioonist.

Jah, formaalselt on asjad nüüd justkui korras: Kross pole enam kaitseministri nõunik. Aga selleks, et see piinlikuvõitu töölevormistamine tagasi pöörata, oli tarvis mida – infot, et Krossil puudub ameeriklaste usaldus määrani, mis on viinud tema suhtes sissesõidukeelu kehtestamiseni. Krossil on kerge rääkida, et ta ei tea, milles asi – palju neid inimesi siis ikka on, kes seda täpselt teavad. Ajakirjanikud nende hulka ei kuulu, ja see on Krossile selge nagu seebivesi. Reinsalu teab, Ansip teab, aga on infot, mida avalikkusega ei jagata.

Ka Arctic Sea juhtumi teemal võib Kross praegu nalja visata ja ülbitseda palju kulub. Seegi on kaasus, mille põhjani uurimiseks ajakirjandusel võimalused puuduvad. Interpoliga suhtlemine ei käi nii, et koputad aga uksele, astud sisse ja pistad õigele mehele mikrofoni nina alla, kes kohe jutustabki, mis see Kross siis täpsemalt tegi ja mida mitte. Isegi Krossi parteikaaslasel, siseminister Ken-Marti Vaheril oli esiti segane, mismoodi sedasorti suhtlus toimib. Mõtles ju teine kah esiti, et lendan aga kohale, löön jalaga ukse lahti ja ütlen, et Kross on hea mees (see on põhjendus, millega Reinsalu parteikaaslase oma nõunikuks vormistas), nemad saavad aru ja võtavadki Krossi tagaotsitavate nimekirjast maha.

Samas on klaar, et Krossi ambitsiooniga mees pole loodud Edgar Suure pisiimpeeriumis opositsioonipinki nühkima. Erakonna esimeheks ta ei saa, selle tegid parteikaaslased talle selgeks. Sest Krossi luurajaminevik on ohtlike suhete miine täis, ja kui need ükshaaval lõhkema hakkavad, siis jätkub tulevärki pikemaks ajaks kui aastavahetuse paugutamist Tallinnas. Europarlamenti kandideerimine on niisiis tegelikult sundkäik: kui ma siin midagi teha ei saa, siis vormistan vähemasti oma poliitilise kapitali eurosaadiku mõnusaks ja riskivabaks sissetulekuks. Küllap on ka plaan B olemas, ja selle rakendumise korral lähevad hääled erakonnale.

IRLi rõõmust uue särava tegija üle on saanud räige kassiahastus. Kainekssaamise järel tuleb ilmselt Krossi mänguvõtmist kibedasti kahetseda.

Autor: Vilja Kiisler, Vilja Kiisler