Ukrainat lõhestab propagandasõda

Praegu käib Ukraina teemal ja ümber totaalne infosõda, kus ei ole reegleid. Televiisorist näidatav pilt ja faktid on tihtipeale kaks täiesti erinevat asja. Toon ainult ühe selliste „ausate uudiste“ näite Venemaa esimeselt telekanalilt. Tolles videolõigus räägib diktor tuhandetest ukraina pagulastest, kes oma elu pärast kartes ületavad Ukraina-Venemaa piiri Belgorodi rajoonis. Videol võib näha pikkades järjekordades seisvaid inimesi, kes tahavad Ukrainast lahkuda. Klipi 15. sekundil vilksatab korraks ka piiriületuspunkti nimetus – Šeigini. Kuid see piiriületuspunkt asub mitte Venemaa, vaid Ukraina-Poola piiril ning seal on alati mitme kilomeetri pikkused järjekorrad.

Tänapäeval tuleb paraku paljusid meedias ilmunud uudiseid mitte ainult Ukrainas, vaid kogu maailmas toimuva kohta võtta kui 50:50 võimalust. Kas tõde või vale. Meediakanalid ei ole juba ammu ainult infoallikad, need kujundavad ühiskonna teadvust. Meile sisendatakse suuremal või vähemal määral neid ideid, millest on huvitatud teatud grupid. Mõnedes riikides on ajupesu mõõdukas, teistes riikides aga läheneb „Goebbelsi etalonidele“. Kuid seda on kõikjal ning ühiskond saab ühe või teise arengusuuna paljuski tänu massmeediale.

Ukraina on minu kodumaa. Olen elanud Eestis umbes neli aastat, suhtlen eesti keeles, kirjutan artikleid venekeelsele lehele, tõlgin seadusi eesti keelest vene keelde, mõtlen ukraina keeles ja pean ennast eelarvamustest vabaks kosmopoliidiks. Kui lähtuda tänasest Venemaa ametliku massimeedia retoorikast, olen ekstremistide-banderalaste esindaja, sest olen pärit Lääne-Ukrainast. Küsimusele, kus olid need banderalased-ekstremistid ning nende ikke all kannatavad inimesed senised 23 Ukraina iseseisvusaastat, vastust ei saa. Kogu aeg oli kõik hästi ning järsku just siis, kui Kiievis otsustasid inimesed minna tänavale ja nõuda võimuvahetust, selgus, et Lääne-Ukraina elanikud tahavad vägisi muuta kõiki ukrainlasteks. Aga need, kes on vastu, riigist hoopis välja ajada või nende suhtes vägivalda tarvitada.

Ukrainas ei ole kunagi nn rahvusküsimust olnud. See on rumalus. Tegelikult räägitakse seal vene keelt tunduvalt rohkem kui ukraina keelt. Krimm oli ja jääb venekeelseks, sealse autonoomse vabariigi parlament võtab normatiivakte vastu vene keeles.

Juristina Ukrainas töötades käisin oma klientide asju ajamas erinevates regioonides ja puutusin korduvalt kokku sellega, et Donetski või Dnepropetrovski (Ida-Ukraina) kohtud eelistavad pidada menetlust vene keeles. Seega paluti kõik menetlusdokumendid tõlkida ukraina keelest vene keelde. Just nimelt - riigikeelest vene keelde. Ja meie, ukrainakeelsed advokaadid tõlkisime dokumente ning kõnelesime ka ise vene keeles. Olen tihti näinud prokuröre, kes tõlkisid oma ukrainakeelse süüdistuskõne otse lehelt vene keelde, kuna tõlgi arvelt hoiti raha kokku, aga süüalusel on õigused...

Keegi ei ole kunagi kedagi vägisi ukrainiseerinud ning konflikte ei ole olnud. Praegu võimule tulnud „banderlased ja fašistid“ näiteks määrasid Dnepropetrovskit juhtima Igor Kolomoiski – juudinõukogu esimehe, kes kõneleb vene keelt.

Ei ole vahet, kes mis rahvusest on. Oluline on, et on olemas etturid ja on olemas mängijad. Inimeste jagamisest omadeks ja võõrasteks, olgu see keele või perekonnanime järgi, on natsionaalsotsialistliku ideoloogiani kõigest pool sammu. Ukrainlaste – ja ka eestlaste – kõrval elavad ja vene keelt kõnelevad inimesed ei ole okupandid. Nad on lihtsalt teisest rahvusest inimesed. Nemad ei ole süüdi selles, et tänapäeva maailmas on olemas geopoliitilised keskused, kus on kombeks kirja panna erinevaid stsenaariume ning kasutada terveid riike ja rahvaid oma malepartiides. See oli nõnda 80 aastat tagasi, see on nii ka täna ja homme. Seda ei saa muuta.

Kuid igaüks meist võib mitte lasta endale ajupesu teha, mitte minna kaasa propagandasõjaga ning inimeste ässitamisega üksteise vastu. Saame mitte suhtuda teisest rahvusest naabrisse kui vaenlasesse. Vaenlane on see, kes tuleb pärissõjas relvaga teie koju, mitte see, kes loeb oma lastele muinasjutte teises keeles.