Maaelu aluseks on elujõus põllumajandus

Arengukava arutelu käigus on seni enim käsitletud meetmetevahelist rahade jagamist. Toetuste lahtisidumine tootmisest võimaldab toetusi saada ka mitte midagi tootes (nt nn euroheina niitmine). Rohkem tuleks aga analüüsida ja hinnata tulemuspõhist tööd. Rahastamisel füüsilistele isikutele panustamine ei ole kuidagi kooskõlas maaelu arengukava peaeesmärgiga, milleks on elujõuline ja jätkusuutlik põllumajandussektor. Seejuures jääb eriti arusaamatuks taluliidu järjepidev seisukoht, et maaelu arengukava meetmed peavad tasakaalustama otsetoetustest tulenevat ebavõrdsust, kui ei kasutata võimalust tegelikult põllukultuuride tootmiseks.

Arengukava investeeringumeetme aruteludel on väiketootjate esindajad korduvalt tagasi lükanud suuremate tootjaorganisatsioonide ettepaneku tõsta tootjate abikõlblikkuse alampiir 4000 eurolt 16 000 euroni aastas. Vastuseisu põhjus on lihtne. Kui otsetoetusi saab praegu 17 100 põllumajanduslikku majapidamist, siis nendest peaaegu 12 000 ei tohiks sellisel juhul maaelu arengukavas investeeringute puhul toetusõiguslikena arvestada, sest nad toodavad alla 4000 euro standardkogutoodangut. Teisalt on aga selge, et kui põllumajandustootmises töötab Eestis üldse kokku alla 10 000 täistööajaga töötaja, ei saa ju sektoris olla aktiivseid põllumajandustootjaid peaaegu kaks korda rohkem.

Õigupoolest võib hinnata, et Eestis saab põllumajanduslik tootmine olla ainsaks sissetulekuallikaks umbes 200 põllumajandustootjale ning investeeringuvõimelisi ettevõtjaid võiks sektoris olla kokku kuni 2000.

Taasiseseisvumise järel on Eesti kujunenud põllumajanduslik tootmisstruktuur, kus on väga palju väga väikesi majapidamisi ning teisalt väga vähe suhteliselt suuri ettevõtteid, kes turumajanduses tunnetavad konkurentsivõime arvestamise vajadust, kuid maaelu arengukavas on konkurentsivõime mõiste kahjuks defineerimata. Põllumajandustootjana julgen öelda, et kõige haavatavam on põllumajanduse esmatootmise sektor.

Tekkinud olukorra selgitamiseks tuleks meenutada minevikku. Eestis rakendati kümne aasta jooksul enne meie liitumist Euroopa Liiduga 2004. aastal Euroopa kõige liberaalsemat põllumajanduspoliitikat. See tähendab, et Eesti oma turgu ei korraldanud, ELis maksti samal ajal aga nii kõrgeid põllumajandustoetusi kui ka ületootmise leevendamiseks eksporditoetusi. See võimaldas Eesti töötleval tööstusel importida odavdatud toidutooret siia sedavõrd suures mahus, et meie põllumajandustootjate tootjahinnad langesid kuni 30%.

Kasumi teenimiseks juurdunud tava toimib kohalike tootjate kahjuks tänaseni. Eesti on ikka toidutoorme netoimportija. Põllumajandussaaduste ja toidukaupade import Eestisse ületas ka 2013. aastal eksporti ca 20%, import kasvas aastaga 9%.

Erinevate toetustasemete tõttu probleemne majandamiskeskkond on riigisiseselt muutnud tootja ja töötleja vahekorra turumajanduslikuks. Kohalik toormetootja on oma toodangu kallima omahinna tõttu, mille üks põhjusi on kordades väiksemad toetused, kohaliku töötleja poolt koduturult välja surutud. Piimandussektoris on odavama toorme impordivõimalused nüüdseks ammendunud, kuid lihasektor on praegu veelgi hullemas olukorras. Kuigi näiteks Eesti sealihatootmise maht suudaks katta siseturu vajaduse, valmib suur osa vorstitooteid importsealihast, sest viimastel aastatel on Eestisse regulaarselt imporditud 24 000–26 000 tonni sealiha aastas. Kogu liha import moodustab umbes 60 000 tonni aastas.

Selline töötlejatele kasumlik põllumajandustoorme import on kujundanud ja põlistanudki Eesti praeguse tootmisstruktuuri ja aktiivsete põllumajandustootjate ebavõrdse kohtlemise, mis ei sõltu oluliselt ühegi erakonna põllumajanduspoliitikast. Meil on paarsada ettevõtet, kes toodavad kokku üle 80% toidutoormest, ja väga palju väikesi majapidamisi, kes turule müües konkurentsis vastu ei ole pidanud. Tootmisstruktuurist puuduvad meil sisuliselt „keskmikud”, kelle tootmismaht ja selle efektiivsus võimaldaksid turumajanduses konkureerida.

Põllumajandusliku sektori kujundamisel on olnud määrav riigi osa. Tulenevalt aktiivse tootja probleemidest kogu põllumajandussektoris saab põllumajandusminister vaatamata koostööpartnerite ja tootjaorganisatsioonide eriarvamustele määruste ja rahastamise kaudu lahendused leida. Senini saab aga väita, et majandusanalüüsi tegemata on enamus otsustanud vähemuse eest.