Siim Kallas väitis peaministrikandidaadi kohalt taandudes, et tal ei lastud sisulist tööd teha, kogu aeg pidi tegelema kõrvaliste asjade selgitamisega. Tegelikult võttis Kallas endalt ise võimaluse luua endale poliitikuna uus kuvand.
Ühelgi Eesti Vabariigi algusaegadest tegev olnud poliitikul pole kapp luukeredest täiesti puhas. Jah, tollal olidki teistsugused ja segased ajad, kõik tollal tehtu pole tänapäevaste eetika vm normide järgi mõõdetav. Aga oma mineviku eest ei põgene ja nii tuleb asjaosalistel leppida sellega, et möödaniku kohta selgitusi küsitakse. On loomulik, et seda tehakse olukorras, kus antud inimest nähakse riigi järgmise peaministrina.
Kallas süüdistas oma taandumises meediat – teda segatakse sisuliste asjadega tegelemisel. Ent mis oli siis see sisuline töö? Läbirääkimised uue koalitsiooni osas? Uue valitsuse moodustumisest on viimastel nädalatel ikka märksa enam räägitud kui Kallase minevikust. Meie toimetuses ja leheveergudel on sellest olnud tunduvalt enam juttu kui Kallase garantiidokumentidest. Ning see, et VEB fondi asjus algatati kriminaalasi, ei ole nüüd küll ajakirjanike otsustada.
Sisuline töö oleks Kallasel tegelikult alanud ju siis, kui ta peaministrina tööle asub. Ja see oleks andnud talle ka võimaluse enesele uus kuvand luua. Uue valitsuse töölehakkamise korral oleks meedia tähelepanu keskendunud päevapoliitikale. Ja siin oleks võinud Kallas demonstreerida oma teadmisi ja kogemusi, mida Reformierakond on tema kui poliitiku plussidena pidevalt rõhutanud.
Oma teadmiste ja pika poliitilise karjääri juures võiks Kallas ju teada, kuidas meediasüsteem toimib – et selle tähelepanu ühel hetkel kulmineerub ja siis minnakse uute teemadega edasi. Ta võiks teada, et meedia ülesanne ongi olla võimu suhtes kriitiline ja see, kes võimul, peabki demokraatlikus riigis pidevalt pingutama, et oma positsiooni põhjendada. Aga eks oli mugav apelleerida inimeste empaatiale, öeldes, et keegi meist pole rauast, ja teha toimunus süüdlaseks kuri meedia.
Muide, rauast poliitikuid on Eestis küll ja veel – kas või Kallase enda erakonnakaaslased Andrus Ansip ja Jürgen Ligi, kes aastaid avalikkuse tähelepanu ja ka kriitika turmtule all tegutsenud. Ja suutnud seejuures ka sisulisi asju arutada ja ära teha.
Ses mõttes on tegelikult hea, et Kallase närv juba „sooja tehes“ üles ütles. Kui see oleks näiteks poole aasta pärast juhtunud, oleks see olnud märksa halvem variant vast nii Reformi kui kogu riigi jaoks. Laskem siis tal pealegi Brüsselis närve puhata ning Reformil uue raudrüütli otsinguid jätkata.
Autor: Kadri Bank, Vilja Kiisler
See teema pakub huvi? Hakka neid märksõnu jälgima ja saad alati teavituse, kui sel teemal ilmub midagi uut!