Tallinna NSV rajatakse prügile

Homme kirjutab Tallinna linnavalitsus alla dokumendile, millega linn omandab Tallinna Prügila sajaprotsendise osaluse. Selle tulemusena läheb kolmandik Eesti jäätmekäitlusturust uue loodava prügimonopoli kätte. Kohaliku omavalitsuse voli järgi hinnastatavas teenindussektoris hakkab edaspidi tegutsema vaid üks ettevõte. Linnriik Tallinn võtab üha selgemat kuju. Vaba turumajandus? Liberaalne Eesti?

Kui munitsipaalpangast vaevalt kohe olulise turujõuga pank saab, siis jäätmekäitlusturule tähendab Tallinna jäätmete 100%line “linnastamine” kolmandiku jäätmeturu natsionaliseerimist. Huvitav, kuidas reageeriks Rootsi riik, kui Tallinn ühel päeval teatab, et sularahaautomaadid Tallinna territooriumil peavad kuuluma ainult linnapangale? Linnaametnike palgad hakkavad niikuinii õige pea uude linnapanka laekuma. Linnasunni meetodiga on võimalik teha nii televisiooni, panka kui jäätmemajandust. Kuid mis on sellel pildil valesti?

Tallinn tahab ühest küljest olla metropol ja ärikeskus, kuid tulevikus ei ole siin paljudes olulistes ärivaldkondades ei ettevõtlusvabadust neile, kes ei mahu või ei taha mahtuda linnavalitsuse toiduahelaase. Munitsipaliseerimist saatev retoorika tembeldab ettevõtjad kasuahneteks ja ebausaldusväärseteks tööandjateks, mis tekitab süüdistatavates nii kimbatust kui ka põlgust, sest need kasuahned ja ebausaldusväärsed ettevõtjad hoolitsevad pidevalt nii riigi kui omavalitsuste maksutulu eest, mille abil muuseas toimetab Tallinn oma majandusväliste eksperimentidega.

Millise signaali saadavad säärased sammud välisinvestoritele, kui Eesti suurimas majandusruumis viljeleb kohalik omavalitsus Venetsueela stiilis tururegulatsioone ning kus kohalik omavalitsus kehtestab tavatarbijale uusi nähtamatuid makse ettevõtluskeskkonna monopolide loomise kaud? See kehtib nii jäätmekäitluse kui ka teiste valdkondade kohta. Seda, mida ühele lubatakse tasuta, tuleb teisel kinni maksta. Mida segasemad ja varjatumad on omavalitsustes raha liikumise teed, seda vähem tasub Eestis suurelt unistada.

Näiliselt tasuta ühistransporti saab pakkuda siis, kui linnakodanikud oma maksudega selle kaude kinni maksavad (üle 60 miljoni euro aastas) ning riik uued bussid ja trammid ostab. Munitsipaalpoodi saab teha siis, kui selle kahjum kaetakse linnale kuuluva Nõmme turu tulemi arvelt. Vene kirikut saab ehitada siis, kui linnapea käib lobby tegemas idapiiri taga. Tasuta saab jäätmeid koguda siis, kui Tallinna sissekirjutust omavad ka ümberkaudsete valdade elanikud ning kui sisuliselt kogu Eesti maksutulu laekub tulevikus Tallinna linnakassasse.

Samas linnahall ja Kopli liinid vist jäävadki läänest investorit ja kordategemist ootama. Nagu ka Tallinna auklikud teed. Linnavalitsuse põhiülesanded ja poliitiline propaganda on lootusetult sassi läinud. Ilmselt ei mõju võimalikule investorile innustavalt lugeda kokkuvõtet Eesti uudistest, kus on juttu pidevast kaklusest riigi ja selle pealinna võimurite vahel rahaliste kohustuste jagamise osas haldus- ja valitsuskohustuste täitmiseks. Ta ei vali Eestit. Läti on parem, Leedu veel parem.

Tallinn sekkub ettevõtlusesse, loob munitsipaalmonopole ja see ei häiri (vähemalt Toompeal) kedagi. Siinsed kõrged tööjõumaksud munitsipaalettevõtteid ei morjenda, küll aga „päris“ ettevõtteid. Investeeringud liiguvad Lätti, kus on kehtestatud sotsiaalmaksu ülempiir. Mööda Eestist, kus üha selgemalt on kehtestumas ettevõtlusvabaduse ülempiir.