Sel nädalal emotsionaalselt ja köitvalt alanud jalgpallipidu Brasiilias on jätnud tagaplaanile juba kuid vindunud Ukraina kriisi. See on mõistetav, sest lisaks teatud rahunemisele tänavatel õnnestus ju Ukrainas läbi viia presidendivalimised ning ametisse astus šokolaadikuningas Petro Porošenko, kes lubas nädala jooksul rahu taastada.
Ometi on kriis pealtnäha ootamatult lähipäevadel taas teravnenud. Hõõgumise on asendanud leegid. Sel nädalal on järjepanu tulnud uudised tankide, raketiheitjate ja teiste sõjamasinate sisenemisest Ida-Ukrainasse. Lahingutes hukkunute arvu saab mõõta juba sadades. Venemeelsete separatistide sõjalist võimekust näitab ilmekalt ööl vastu laupäeva alla tulistatud Ukraina sõjaväe transpordilennuk, mis vedas sõdureid ja varustust Luhanski lennuväljale. Ukraina sõjaväe sõnul hukkus vähemalt 49 inimest. Porošenko lubatud kriisi lahendust ei paista kusagilt.
Samas võis skeptik arengut ka ette näha, sest spordipeo ajal sõdimine pole Venemaad ühes või teises ametis juhtivale Vladimir Putinile sugugi võõras nähtus, vaid kordusetendus. Täpselt samamoodi algas ka nn Gruusia sõda 2008. aastal Pekingi olümpiamängude ajal. Just siis, kui maailma pilk pöördus mujale. Ka siis aitas Venemaa separatiste Gruusia aladel Lõuna-Osseetias ja Abhaasias, mis sõja käigus riigist eraldati. Kuigi retoorikas nõuab Gruusia endiselt terviklikkuse taastamist, on sisuliselt olukorraga lepitud. Mõneti sarnaselt Ukrainaga, kes juba jäi ilma Krimmist.
Nagu jalgpalli maailmameister selgub väljakul ja mitte paberil, on ka Ukrainas, vaatamata Putini loogiliselt seletatavale käitumismustrile, edasisi arenguid ja lõpptulemust siiski raske ennustada. Küll on aga selge, kellele pöialt hoida.
Autor: Harry Tuul, Harry Tuul
See teema pakub huvi? Hakka neid märksõnu jälgima ja saad alati teavituse, kui sel teemal ilmub midagi uut!