Mis ajab ameeriklase Narva alla?

Kaitseminister Mikser ja teised jõuministeeriumite ametnikud süüdistavad Teid ebakonstruktiivses paanikaõhutamises. Vastamisi ei tundu siin seisvat aga mitte arvamused, vaid faktid.

Faktid on väga lihtsad. NATO artikkel 5 – ühiskaitse tagaja – on konsensuslik. See tähendab, et iga NATO riigi valitsus peab artikli rakendamisega nõus olema. Kui kõik on nõus, siis igaüks ise otsustab, millega aidata agressiooni ohvrit.

Palju olulisem – ja meie poolt vaadates kogu kurja juur – on asjaolu, et artikli 5 väljakuulutamine Eesti kaitseks tähendab iga riigi jaoks sõja kuulutamist Venemaale. See ongi see, mis teeb selle teema tundlikuks ja küsitavaks. Ja kindlasti otsused mitteautomaatseks. Sest sõda tähendab ühe riigi jaoks palju asju: alates laevade arestimisest vaenlase sadamates ja kodanike interneerimisest kuni võimaluseni saada rünnatud tuumapommiga. Venemaa on ju maailma suuremaid tuumariike.

Sõja kuulutamine on iga riigi põhimõttelisemaid otsuseid. Keegi ei tee seda lihtsalt, nupulevajutusega. Demokraatlikes riikides toimub vältimatult parlamendidebatt. Meedia võib nõuda aega laiemaks aruteluks. Küsimuse all on ühiskonna tulevik ja võibolla elu ja surm. Ilmselgelt on igas riigis eri arvamusi, huvide kaalumist, riskide vaagimist. Meie liitlased on vabad ühiskonnad ikkagi.

Teeme selle asja Eesti jaoks piltlikuks. Lätis Latgales võtab grupp rohelise mehikesi üle kohaliku omavalitsuse hoone. Läti valitsus nõuab liitlastelt artikli 5 väljakuulutamist. Mida teeb Eesti? Kuulutab kohe Venemaale kõigi jõududega sõja? Ilma igasuguse avaliku aruteluta? Kusjuures meil on see võimalik, oleme uue NATO liikmena lubanud artikli 5 rakendumist kiirendatud korras.

Kõik pilgud oleksid muidugi suunatud USA-le. USA peab otsustama, kas minna sõtta, mis võib lõppeda tuumaholokaustiga. USA, mille esindajad presidendist diplomaatideni ütlevad alati avalikult ja varjamatult, et riigi otsused määrab lõppkokkuvõttes see, mis on rahvuse huvides.

See seletab ka, miks liitlaste väed Eestis ei lähe Venemaa kallaletungi korral kohe Narva rindele. Neil ei oleks selleks ei ettevalmistust ega varustust, rääkimata logistilisest toest jms. Aga olulisemalt: neil ei ole mandaati. Nad alluvad tsiviilkontrollile. Ühelgi komandöril pole õigust sõda kuulutada. Seegi on elementaarne põhimõte – peale demokraatliku otsustusprotsessi –, mida tahame oma hädas keelata liitlastele.

Need põhimõtted kehtivad USAs, Suurbritannias jm igal juhul, sõltumata sellest, mida meie nendest arvame. Need on rahvusvahelise elu põhitõed 21. sajandil.

Vaevalt on see Teie kriitikutele teadmata. Miks on tekkinud olukord, kus üks räägib aiast ja teine pool aiaaugust?

Kõige lihtsam võimalus on, et ei anta endale piisava detailsusega aru, kuidas toimib demokraatlik otsustusprotsess meie liitlaste seas ja NATO artikkel 5. Kaitseministrist ma seda ei usu. Küll näib probleeme olevat kaitseministeeriumi ametnikel ja riigikogu väliskomisjoni esimehel Marko Mihkelsonil, kes näivad arvavat, et kui USA 150 merejalaväelast ei torma sõjaolukorras Eesti piirile, siis NATO artikkel 5 ei toimi ja kõik ongi läbi. Ma loodan, et USA suursaadik on olukorda diskreetselt selgitanud.

Paanikaõhutamise süüdistus viitab murele Eesti ühiskonna moraali (tuntud ka kaitsetahte nime all) pärast ja on sellisena ilmselt laiem probleem. Tundlikes teemades ei taluta arvamuste paljusust. See osutab kahjuks meie demokraatia ja vabadusharjumuse noorusele. Unustatakse Obama sõnumi teine pool: Eesti väärib kaitsmist vaba ja demokraatliku ühiskonnana. Ka alavääristatakse Eesti enda elanikke, keda ei peeta võimeliseks faktide alusel õigesti enda eest otsustama.

Võimalus, et ma selle avalikest allikatest pärit faktide ja käibetõdede loeteluga midagi sellist ütlen, mis Venemaad üllatab, on kaduvväike.

Lahendusi, mida näen, on kaks. Esiteks demokraatlikust otsustusprotsessist ja riiklikust suveräänsusest loobumine NATOs nii, et ühised väed paisatakse kohe iga agressori vastu. Teine oleks Iisraeli stiilis kahepoolne liitlassuhe USAga. Need ei ole konstruktiivsed mõtted tänases maailmas – aga ma ei näe ka muid ideid.

Niisiis, uus julgeolekupoliitiline olukord tähendab demokraatia kriisi?

Kui oleks päris kriis, siis me sellest ilmselt ei räägiks. Aga mikropraod on kindlasti, mis võivad kiiresti laieneda. Võimude suutmatus näiteks vastu panna kiusatusele kohelda praegust julgeolekukriisi kui sõja eelmängu. Viimaseks näiteks on sotside raskused arvamusvabadusega, Nestor paar päeva tagasi Kohvri kaasuses ja nüüd Mikser. Paati pääsenuna on nad avastanud, et tüüri juures püsib kõige paremini etteantud kurssi hoides. Küsimuste küsijais nähakse automaatselt probleemi.

Küsimuste küsimine ongi ehk meie demokraatia peamine test. Küsimus, mis põhimõte on ameeriklaste jaoks kaalul näiteks Narvas, et selle nimel ohverdada oma heaolu ja potentsiaalselt elu, kõlab pühaduseteotusena. Aga mis on siin püha, mis teotab ja miks? Need on küsimused, mida tuleb endalt küsida ratsionaalsete inimestena, kes pole kariloomad. Ameeriklased küsiksid neid endalt igal juhul, tahame me seda või mitte.