Riik plaanib müksu unisele Tallinna börsile

Ettevõtluse Arendamise Sihtasutuse (EAS) ettevõtluse keskuse direktor Tanel Rebane ütles, et EASil, rahandusministeeriumil ja Tallinna börsil on valmimas plaan aidata viia väikese ja keskmise suurusega ettevõtteid börsile. Jutt käib nii põhinimekirjast kui ka alternatiivbörsist. Rebane rõhutas siiski, et plaan on veel väga algusjärgus.

Ettevõtte viimine börsile maksab Rebase sõnul 50 000-60 000 eurot. Rebane märkis, et esialgu võiks eesmärgiks võtta, et Tallinna börsile viiakse aastas 4–5 ettevõtet ning toetus kataks börsile mineku ehk IPO kuludest poole või kuni 25 000 eurot. Ta kalkuleeris, et kui võtta aluseks, et keskmine börsile viidav ettevõte kaasab 2–3 miljonit eurot, võiksid toetuse abil börsile viidavad ettevõtted kaasata kokku kuni 10 miljonit eurot aastas, mis aitaks ettevõtete tegevusele märkimisväärselt kaasa. „Ühtlasi aitab see tõsta teadlikkust,“ ütles Rebane.

Tema sõnul on häid näiteid, kes Eestist börsile võiks minna, suisa mitukümmend. „Muudest riikidest on viimane hea näide Madara kosmeetikafirma,“ märkis Rebane.

Madara aktsia alustas möödunud aasta sügisel kauplemist 6,25 euro tasemelt ning on praeguseks tõusnud Balti alternatiivbörsil 7,3 euroni aktsiast.

Börsile mineku plaani pidav Inbank pole veel välja arvutanud, kui palju IPO neile maksma läheks. Ettevõtte nõukogu esimees Priit Põldoja ütles, et ükski ettevõte ei lähe börsile toetuse pärast ning ilmselt on vähe neid firmasid, keda toetus börsile minna aitaks. Siiski avaldas ta lootust, et kui keegi on kahevahel, siis aitab see toetus "ettevõtted üle nuki". Rohkem võib toetus anda tema sõnul hoogu alternatiivbörsile.

Oma heakskiidu andis IPO toetuse ideele suvel Alexela Grupi juhiks saanud Maria Helbling. Alexela plaanib börsitee ette võtta vahemikus 2020-2023 ning Helbling ütles, et ilmselt läheb see maksma rohkem, kui eelpool märgitud 50 000–60 000 eurot.

Sarnaselt Põldojaga märkis ka Helbling, et toetus puudutab ilmselt väheseid ettevõtteid, teisalt tõdes ta, et kui idufirmade ja suurte ettevõtete jaoks on raha kaasamine lihtsam, siis nende kahe kategooria vahele jääjatel on olukord keerulisem.

Helbling leidis, et kuivõrd börs seab ettevõtetele omajagu piiranguid, sobiks selline toetus firmadele, kes on saavutanud juba teatud stabiilsuse. „Noorele ja kasvavale ettevõttele oleks see piirav,“ hindas Helbling.

Samuti Tallinna börsile mineku plaani pidava ja pakiroboteid tootva Cleveroni juht Arno Kütt tõdes, et IPO toetus oleks küll hea idee, ent see on siiski toetav meede. Ta märkis, et ettevõttele on börsileminek strateegiline samm ning üksnes toetuse pärast seda teekonda ette võtta pole mõtet. „Küll aga elavdaks see diskussiooni ning selle mõju võib olla laiemgi,“ arutles ta.

Kütt tõdes, et kuivõrd seni on Tallinna börsil vaid suured ettevõtted, nagu Tallink või Tallinna Sadam, siis väiksemate firmade börsile aitamine võiks anda hea implusi.

Kütt ütles, et praeguse plaani järgi lisandub Cleveron Tallinna börsi nimekirja juba lähiaastatel. Ta märkis, et börsile mineku korral saaks oma osalusest loobuda näiteks riik, kellele kuulub 15% Cleveronist. Ettevõte on varem märkinud, et investorid on Cleveroni raha panustamise vastu huvi tundnud.

Varem on IPO maksumuse teemal sõna võtnud ka kinnisvaraettevõtja Viljar Arakas. Kui Tallinna Sadama IPOt peeti kalliks, sest see läks maksma seitse miljonit eurot, siis tõdes Arakas, et aktsia esmasemissiooni korraldamine ongi kallis. „Olles ise korraldanud kaks esmast emissiooni, siis esimesel korral olid meil ka kulud hästi suured, kuna me pakkusime aktsiaid Arco Vara ajal USAsse, Inglismaale ja nii edasi, kus on palju juriidilisi piiranguid, mis eeldab väga palju advokaatide kaasamist,“ selgitas ta sel suvel Äripäeva raadio hommikuprogrammis.

„Teistpidi on see, et juhtkond tahab teha kõik õigesti. See on nagu snaiperitöö, et sul on täpselt üks lask, sa pead tegema kõik korrektselt. Ma ei kritiseeriks seda (Tallinna Sadama IPO kulu – toim), sest suhtarvudes ei olnud need kulud nüüd ülemäära suured, absoluutnumbrites muidugi tekitavad võib-olla küsimusi,“ rääkis Arakas. Arakas lisas, et tema juhitava EfTENi IPO kulud jäid umbes 70 000 euro juurde, millest enamik olid nii-öelda sundkulud.

Uued börsifirmad aitaksid kaasa Tallinna börsi elavnemisele. Hea näide ongi Tallinna Sadama börsiletulek, tänu millele avati suisa 6000 uut väärtpaberikontot.

Civitta ja Soraineni tehtud värskest kapitalituru uuringust selgub, et Tallinna börsi kapitaliseerituse suhe SKTsse on väiksem kui muudes riikides. Uuringus tõdetakse, et isegi suuremate avalike ettevõtete panus börsi on väike, et Tallinna börsile „areneva turu“ staatust anda.

Nii nagu EAS juba plaanib, märgivad ka Civitta ning Sorainen oma analüüsis, et Eesti kapitaliturgu aitaks elavdada väikeste ja keskmiste ettevõtete börsile aitamine. See oleks asjakohane, sest vahemikus 2006–2016 on ettevõtete arv Eestis kasvanud ja enamik Eesti ettevõtetest kuulub väikeste ja keskmise suurusega ettevõtete kategooriasse. 2016. aasta seisuga oli Eestis vaid 176 suurt ettevõtet.

Enamik väikseid ja keskmise suurusega ettevõtteid kasutab esmase finantsallikana pangalaenu ning seesugust tendentsi on näha kogu Euroopas. Suurem panustamine börsile aitaks seda trendi veidi painutada.

Samas uuringus jõutakse järeldusele, et pikas plaanis võiks luua Eestis laiapõhise kapitalituru strateegia, mis hõlmaks kõiki valdkondi. Sealjuures soovitavad uuringu autorid luua pikaajalise nõustamissüsteemi, mis nõustab ja koolitab väikseid ja keskmise suurusega ettevõtteid ning ka ettevõtjaid, kes on huvitatud oma firma börsile viimisest.

Tõsi, erakapitali investeeringute maht oli 2016. aastal SKTsse suhestatuna Euroopa Liidu keskmisest kõrgem, ent siiski jäi alla naabermaadele Rootsile, Soomele ja Leedule.

Uuringust selgus, et omajagu probleeme on fondidel investeeringust väljumisega, mis ei tee samuti siinseid ettevõtteid atraktiivseks.

Võimalike lahendustena pakuvad uuringu autorid välja, et lühiajalises plaanis peaks suurendama väikestesse ja keskmise suurusega ettevõtetesse investeerivate investorite baasi ehk utsitama pensionifonde rohkem Eesti turule panustama. Teise ideena käiakse välja ettevõtete teadlikkuse suurendamine, et osataks ise pöörduda muude rahastamisallikate kui üksnes pangalaenu poole.

Civitta ning Sorainen pakuvad välja, et luua võiks deposiidikonto süsteemi, millel on piiratud funktsionaalsus ning mis omakorda välistaks vajaduse väärtpaberikontot üldse omada. Ühe võimaliku lahendusena pakuvad uuringu autorid välja ka hoolsuskohustuse kontseptsiooni loomist, mida turul osalejad peaksid järgima, et riske vähendada. Selged juhised oleksid mugavamad ka pankadele, kes riske hindavad.

Kolmanda tegevusena pakuvad Civitta ning Sorainen välja kutsuda Eestisse rohkem rahvusvahelisi partnereid (näiteks Clearstream), mis aitaksid vähendada vajadust omada Eestis väärtpaberikontot.