Allan Martinson: hakklihamasinast käivad läbi kõik edukad

Tehnoloogiaharidusega Martinsoni karjääri algust märgivad märksõnad nagu BNSi uudisteagentuuri loomine ja aastad Delfi portaali ülesehitamist juhtkonnas kaasarääkimist, viimastel aastatel on aga meediaäri pildist kadunud ja nüüd käib mäng rahvusvahelisel tehnoloogiaidude maastikul. Vastuseks küsimusele, kas meediaäri on siis tõesti täiesti lootusetu, Martison muigab ja kinnitab, et on hariduselt ikkagi IT-inimene.

"Esimene töökoht mu tööraamatus oli ikkagi arvutiinsener," viitab ta keskkooli ajale. "Ilma et mul oleks olnud kõrgemat haridust, kirjutasin Teaduste Akadeemia Keemia Instituudis programme keemiliste reaktsioonide modelleerimiseks.”

Meediasse sattus ta aga lihtsalt sellepärast, et talle meeldis kirjutada. “Toimetasin Päevalehe, kunagise Noorte Hääle juures. Kui hakkasin Moskvas õppima, siis hakkasin lugusid kirjutama,” meenutab ta ja lisab, et ajakirjanduse juurde tõi ta Toomas Sildam, kes hiljem seisis presidendi kantseleis stoilise kilbina Toomas Hendrik Ilvese ja ajakirjanike vahel.

“Sealt ta läks – mingil hetkel taipasin, et istun mingi infopoti otsas. Moskva oli kuum koht, Nõukogude Liit lagunes, kõik Balti presidendid käisid seal,” räägib 1984. aastal Tallinnas keskkooli lõpetanud ja siis Moskva Riikliku Ülikooli arvutusmatemaatika ja küberneetika teaduskonda õppima siirdunud Martinson.

“Taipasin, et mul unikaalne info, mille ma saan rahaks teha ja nii tekkiski uudisteagentuur,” tabas ta ära õigel ajal õiges kohas olemise võnked, mis Baltic News Service’i loomiseni viisid. Lapsuke aga osutus üle ootuste elujõuliseks. “See oli alguses mõeldud olema selline Moskvas õppivate eesti tudengite projekt üheksaks kuuks. Mõtlesime, et teeme natuke raha, siis lõpetame ülikooli ja teeme midagi muud edasi, aga siiamaani – 28 ja pool aastat hiljem – on see asi ikka alles,” muheleb tänaseks hoopis pigem Silicon Valley taktis võnkuv Martison.

Kust tuli huvi küberneetika vastu ja miks Moskva? “See oli puhtalt minu huviala ja toona ei olnud võimalik Stanfordi minna. Moskva on paremuselt järgmine koht.” Tartus sündinud, Tallinnas Nõmmel ja Mustamäel kasvanud Martinson oli enda sõnul lapsena geeky ehk nohik. “Ma ei tea, kas päris nohik, aga pigem üksildane kui sotsiaalne. Lugesin entsüklopeediaid enne kui muinasjutte. Neid oli palju huvitavam lugeda kui muinasjutte,” meenutab ta kooli alguse aegu. Ja keegi ei sundinud, lihtsalt mõlemad vanemad olid teadlased – üks keemik, teine ajaloolane – ja ka nende sõprusringkond koosnes teadlastest ning nii ta läks. “See kindlasti mõjutas, pole mingit küsimust.”

Ent priimus olemine ei tähenda seda, et läbikukkumisi poleks. Kes ei mäletaks näiteks kas või Martinsoni poolt investeeritud ja mingil perioodil suurt menu nautinud talongikaubamaja Cherry kurba pankrotti.

“Läbikukkumisel on eri kultuuriruumides eri definitsioonid. Võib-olla Euroopa, Saksamaa ja Eesti kultuuriruumis võis see vähemalt kunagi tähendada seda, et hakkad midagi tegema ja ei tule välja. Tegelikult see, et sul mõni asi välja ei tule ja ei õnnestu, see on normaalne osa elust. Kui võtta Silicon Valley väärtusruum, siis seal on see täiesti normaalne.” Martinson lisab, et tema suhtlusringkonnas on Valley suhtumine juba ammu tekkinud. “Kõik asjad ei saagi õnnestuda, eriti kui tegutsed start-up’i maailmas,” lisab ta ja märgib, et start-up’i definitsioon ongi ju testimine. “Kui test kogu aeg õnnestub, on see ju vale. Testi mõte on see, et see on vahel vale ja vahel õige.”

Martinson kinnitab, et tehnoloogiamaailmas ei ole ebaõnnestumine negatiivne termin: “Parem on teha, kui mitte teha ja läbikukkumise risk on sinna sisse arvestatud.”

Kui vaadata edukate inimeste eluloo klantspilti, siis sealt paistab tõusev joon, aga kui hakata süvenema, siis tegelikult on see alati sikk-sakk ja tagasilöökide rada. “Ma ei tea ühtegi inimest, kes poleks sellest hakklihamasinast läbi käinud.” Tuleb minna edasi ja proovida uuesti ja uuesti. Loeb kiirus ja järjekindlus. “Kui võtame start-up’i fundraising’u, siis see on täiesti normaalne – ja seda on minu elu jooksul korduvalt juhtunud – et esimese commitment’i saad sa kas 80. või 100. kohtumisel. AirBnB’l läks 83 kohtumist enne, kui ta raha sai ja nüüd on ta maailma edukaim majutusfirma. Angry Birds oli Rovio 51. mäng,” paneb ta suurusjärgud paika.

Ta tõdeb, et inimesed kipuvad selliste asjade pärast liiga palju põdema, on palju sotsiaalset survet. “Oletame, et sul mingi asi juhtub ja ei lähe nii nagu oleks minna võinud, siis on sul kindlasti mingid sõbrad, kes sind aitavad ja on positiivsed. Ja siis on veel kommentaariruum, seal on valdavalt kõik väga negatiivne. Millest sa ka ei räägi, on alati negatiivne taust. Kui võtad seda kommentaariruumi – mis on tegelikult väga väike vähemus – endale südamesse, siis sa tõesti hakkad põdema. Tuleb osata hoida seda radarit niimoodi töös, et sa ei võta ainult ühte väikest segmenti tõe pähe.”

Martinson nendib, et olles näiteks poliitik sa kasvatadki endale paksu naha ja võtad pidevat löögi all olekut normaalsusena. “Harjud ära. Ja kui ei harju, siis lähed poliitikast minema.”

Aga Martinson riigikokku? “Ma olen ühe korra elus kandideerinud. See oli puhas joke,” naerab Martinson. Aasta oli siis 1994, partei Kuningriiklased ja eesmärk Tallinna linnavolikogu. “Ma sain 43 häält ja autojuht, kes oli toona BNSi teenistuses, sai 200. Tal oli rohkem aega ja ta sõitis kõik oma sõbrad läbi,” kirjeldab Martinson ja rõõmustab selle üle, et kuna tema kedagi moosimas ei käinud, siis ju tal 43 sõpra ikka oli kuskil olemas.

“See oli nali,” kordab ta. “BNS oli toona oma kontoriga Tallinna linnavolikoguga samades ruumides, ajaloolistel põhjustel üürisime kolme tuba. All korrusel oli ka baar, kus kuningriiklased lõbusalt napsu võtsid ja meie sattusime tihtipeale ka sinna. Ühel õhtul tuli nende poolt spontaanne ettepanek, et teeme nalja ja kandideeri… Mitu mu kolleegi tuli ka kaasa ja sai asi ära tehtud.”

Tõsisemal toonil jätkates kinnitab Martinson siiski, et ei ole inimene, kes tahaks ennast valitava poliitika kaudu realiseerida. Muudes organites ühiskondlikult aktiivne olles aidata võib, kuid riigikogu isu kindlasti pole. Võiks arvata, et praguse valimiste-eelsel ajal on nii mõnigi vähem või rohkem värske poliitiline jõud teda püüdnud oma vankrile tõmmata, kuid tuleb välja, et keegi polegi söandanud. “Võib-olla ma olin vales riigis siis, aga ma ei kahetse. Kõigile neile jõudu,” kinnitab Martinson ja keeldub ütlemast, keda ise valib.

“Ma isegi kardan, et ma ei tea. See on ilmselt praegu kõige õigem vastus. Praegu ongi selline huvitav aeg Eesti poliitikas, kus ei tea, kelle poolt hääletada.”

Märtsis pakiroboteid nuputava Starship Technologies juhtimisest taandunud Martinson põhjendas lahkumist vajadusega vähem reisida ja jätta rohkem aega perele. Tema sõnul on tegemist imelise firmaga ja imelise firma saladus on, et selle eestvedajad on alati omamoodi täiesti imelikud. Starshipi puhul on selleks heas mõttes hulluks tüübiks muidugi Ahti Heinla. Kuid elumuutus vajas tegemist ja täna juhib Martinson hoopis LeapINi-nimelist idufirmat, mille mõte on teha e-residentidele Eestis firma pidamine võimalikult lihtsaks ja neile ühe portaali kaudu kõik teenused kättesaadavaks.

Ometi pidi avalikkus hiljuti lugema uudist selle kohta, et Martinson ja tema ettevõtjast abikaasa Karoli Hindriks otsustasid lõpetada oma kuus aastat kestnud kooselu. Oktoobri alguses postitasid mõlemad samal hetkel sotsiaalmeediasse teate, et otsus sai tehtud rahus ja sõbralikult. “Me ei ole tülis ja meie vahelt ei ole must kass läbi jooksnud. Elud lihtsalt lähevad nii, nagu nad lähevad,” tõdes Martinson nüüdki.

“See elu, mida me elasime – kindlasti ei olnud see kerge,” nendib ta ja lisab, et neid paare, kes idufirma arendaja rahvusvahelise elustiiliga suudavad abielu toimivana hoida, on mõned üksikud. Testlio Kristel ja Marko Kruustük on tema sõnul ehk sellised ja neid aitab see, et nad töötavad samas firmas. Kui aga kaks inimest on mõlemad 200 protsenti ajast start-up’i maailmas, eri mandritel ja nende elu näeb välja nii, et kell viis hommikul hakkavad kõnekoosolekud pihta, sinna juurde kümnetunnine ajavahe, mis tähendab, et kui üks jõuab oma päevaga sinna, kus tal on aega rääkida, siis teisel on parasjagu kõnekoosolekute aeg...

“Kui sul nädalate viisi ei ole live-suhtlust ja elu jookseb nii eri taktides, siis paratamatult on see väga raske ja paneb oma pitseri,” tõdeb Martinson. “Kui mõelda, et mis on selle õppetund, siis paratamatult mõtled, et elu koosneb mingitest sfääridest ja pead vaatama, et need oleks enam-vähem võrdselt esindatud. Et su eraelu, töine elu ja lapsevanemaelu oleks omavahel tasakaalus. Üks neist ei saa liiga domineerida teiste üle ja samas ma ei kujuta ette, kuidas saab teha start-up’i ja samal ajal hoida work-life balance’it. Vähemalt lapsevanematena oleme me olnud ja oleme siiamaani väga head,” mõtiskleb ta, siis elavneb ja lisab: “Eriti kui on nii äge laps!”

See Martinsoni sõnul ülimalt lahe tütarlaps saab jaanuarikuus kuueseks, aga kui ta täna kooli panna, siis tuleks panna vähemalt teise klassi, võimalik et ka kolmandasse. “Ta on nii tugevalt küps nii sotsiaalselt kui ka teadmiste mõttes,” kinnitab Martinson. Moodsa lapsena teda huvitab küll entsüklopeediate asemel multimeedia, kuid ta võib ilma mingite probleemideta soovijale ette lugeda kõik Päikesesüsteemi planeedid ja rääkida nende metallilisest koostisest. “Väikeplaneet Make-Make on punakaspruuni värvi, näiteks. Ma ei tea, kui paljud täiskasvanud inimesed neid detaile teavad,” naerab Martinson ja möönab, et mingit geeni on seal kindlasti mängus.

Küsimusele, kus ja kellega Maya elab, on keeruline vastata. Et tema elu on algusest peale olnud väga liikuv ja rahvusvaheline – ta on olnud 25 riigis –, siis ta tunneb ennast igal pool hästi.

“Selle aasta veebruaris upgrade’is ta ennast ise äriklassi omaenda lennupunktide eest. Ma ei tea, kui paljud viieaastased on seda teinud,” naerab isa. “Ta väga hästi teab, mis asi on äriklass. Ta tahab nuppudega toolide peal istuda!”

Et koolini on siiski veel poolteist aastat aega, siis kus või mis riigis ta kooli võiks minna, veel keegi ei tea. “Ta on võimeline kooli minema väga paljudes kohtades. Ta on käinud Singapuris hiina-inglise keelses eelkoolis ja saanud väga hästi hakkama,” täpsustab Martinson ja lisab, et inglise keelt räägib Maya puhtalt ja tänu venelannast hoidjale oli tal mingil hetkel suus ka vene keel, kuid see on viimasel ajal veidi ununenud. “Ta laulab ka hiinakeelseid laule, aga seda ma ei oska hinnata,” naerab isa. “Mul kontrollivõimalus puudub. Ta on emotsionaalselt ka väga intelligentne, see on tal ka väga hästi paigas.” Tänu sellele, et ta on nii paljudes kohtades elanud ja reisinud, vaatab ta elu teistmoodi ja võtab väga tavalisena asju, mis ühes kohas püsima harjunud inimene võõrastaks: tütar oli juba sündides maailmas kodus.

Fotodel: Maastrichti Ülikoolis õppivatel poegadel Karl-Kristjanil ja Mihklil külas, pildil paremal Mihkli girlfriend Margot Rumpel.

23. veebruaril 2013 sai Martinson Kadrioru kunstimuuseumis president Toomas Hendrik Ilveselt Valgetähe IV klassi teenetemärgi.

End äriklassi sättinud tütar Maya ning tüüpiline jetimeri, kus pole kiirusepiiranguid ja saab 120 km/h välja võtta. Soome lahel tänavu juulis, kui esimest korda sai merele võetud ka tütar Maya.

Starshipi roboti esimene avalik esitlus Slushi tehnoloogiakonverentsil Helsingis novembris 2015. Pildil ka Euroopa juhtiva tehnoloogiaportaali Tech.eu asutaja Robin Wauters ja Starshipi kaasasutaja Ahti Heinla. Starshipi USA tiimiga Arkansases 2016. aastal.