Mare Pork: kas inimkond saab loota arukusele?

Tööalase läbipõlemise mõiste võeti kasutusele juba 1970ndatel ning 2019. aastal lisas Maailma Terviseorganisatsioon selle rahvusvahelise haiguste klassifikatsiooni nimekirja. Läbipõlemist defineeritakse kui kroonilisest ja ravimata jäetud töökeskkonna stressist põhjustatud sündroomi. COVID-19 pandeemia koos ootamatute muudatustega tõi kaasa aga midagi, mida võiks nimetada suisa läbipõlemisepideemiaks.

Läbipõlemine hävitab nii tootlikkust kui inimelusid. Ja just see viimane on asi, millega ei saa ega tohigi ju leppida. Raamatu „Läbipõlemisepideemia. Kroonilise stressi pealetung ja mida me saame selle vastu ette võtta“ autor Jennifer Moss ütleb, et kuigi läbipõlemisega võitlemine võib tunduda liiga keeruline, võib asi olla lihtsam, kui me arvame – vaja on vaid õigeid töövahendeid. Lisaks lubab autor kogu läbipõlemistemaatika oma raamatus ümber mõtestada.

Jennifer Moss teeb raamatus ühe suure üldistuse, mida ei tehta just sageli. See autor on aga julge üldistaja. Mis on viimastel aastakümnetel siis juhtunud? Tempo on tõusnud, kasumijaht kogub vaatamata vastuhäältele ka tuure juurde ning müra hulk kasvab. Vaikimisi on loodetud, et inimesed harjuvad üha kiirema tempoga. On neid, kes harjuvadki väliskeskkonna kasvavate nõuete ja tempoga, ent suuremale osale on see keeruline ja lisapingutusi nõudev. Kuidas veel saaks pakkuda selgitusi ärevushäirete, depressiooni ja läbipõlemise kasvule?

Mossi julge hüpotees on see, et tegelikult peaks nii valitsused kui teiste organisatsioonide juhid ja kõikvõimalikud omanikud vaatama töökoormused ja tempo üle ning lõpetama inimeste töökoormusega pressingu. Autor on toredasti kaastundlikult kuri selle peale, kui inimestele õpetatakse hingamist ja muid stressileevendamise meetodeid, ent samal ajal suurendatakse välist survet. Paraku on välise survestamise trendi muutuse ootamine vähem lootusrikas kui see, kui ikka ise õppida oma seisundit juhtima, ümberlülitusi tegema ja töö ajal puhkama – ikka selleks, et end paremini tunda ja seetõttu ka töötadeski tervem olla. Vajadusel enda seisundi vaatlemises ja ümberlülitumises on palju keskkonnast sõltumatuse saavutamise ressurssi.

Jennifer Mossi üldistus on nii hea, et kiusatus on samaväärset üldistust siia kõrvale tahta. Üks, mille üldistusaste on samuti väga hea, oli intervjuus, mille Rein Pakk andis Mart Juurele. Selle iva seisnes selles, et kogu aeg kardeti, et robotid muutuvad liiga inimese sarnaseks. Juhtunud on aga vastupidi – inimesed on robotiseerunud. Nad on juba nii palju igasuguste väliste tehniliste vahendite kontrolli all. Seega tahan Jennifer Mossi kiituseks öelda, et ta saavutab väga suure üldistusastme.

Eckhart Tolle on teinud samuti ühe meie aega puudutava suure üldistuse: „Inimmõistuse kollektiivse väärtalitluse oluliseks jooneks on vägivald, millega koheldakse teisi eluvorme ja planeeti ennast.“ Tolle kirjutab, et kui I maailmasõda 1914. aastal algas, hukkusid Prantsusmaa ja Belgia kaevikusõjas miljonid mehed, et vallutada paari miili porist maad, ning kui sõda lõppes, vaatasid ellujäänud õuduse ja mõistmatusega tehtud hävitustööd. 10 miljonit tapetut, veelgi rohkem vigastatuid. Tolle teeb siit üldistuse, et inimesed on rohkem kannatanud üksteise kui looduskatastroofide tõttu. Ja nüüd tuleb Tolle puänt: kui see ajalugu oleks individuaalne kliiniline haiguslugu, oleks diagnoos kroonilised paranoilised pettekujutelmad, patoloogiline kalduvus mõrvadele, äärmine vägivaldsus, mille sihtmärgiks on kujuteldavad või siis juba tegelikkuseks muutunud vaenlased.

Me elamegi sellise jama sees praegu. Inimkonna diagnoos on, et ta on kriminaalselt vaimuhaige väga lühikeste selgusperioodidega. Minu meelest on see väga vaimukas. Jennifer Moss ütleb sarnase üldistusastmega, et me pole märganud, et meie kohastumisel ja kohanemisel on piirid. Pandeemiaaeg tõi välja töötamise variatiivsuse – mõned ei suutnud kodus tööd üldse lõpetada, teised ei teinud aga midagi. Eks inimkond õpib kampaania korras – praegu näiteks kümnest psühholoogi või psühhiaatri vastuvõtule tulevast kliendist üheksa väidab, et neil on kas ATH või läbipõlemissündroom. Nii et ühtpidi on ka läbipõlemine natuke trenditeema, ent teisalt ei ole selles midagi halba, sest inimkond õpib niimoodi. Lõpuks loksub kõik rohkem paika. Moss lubab raamatus, et ümbermõtestab läbipõlemise täielikult, ja teebki selle ära.

Just. Ja mis mulle veel väga meeldis, on see, et ta toob sisse motivatsiooniteema, millega on otseselt seotud ka ettevõtlushügieeni teema. Selle juurde võib tuua palju näiteid. Näiteks kui andsime reeded vabaks, ei olnud sellest kasu, sest töö tuli lihtsalt vähemate päevadega ära teha. Töökoormus ju ei vähenenud. Selle raamatu üks olulisim sõnum ongi see, et krooniline ülekoormus on kokkuvõttes tervist tappev.

Kõikide eneseabiraamatute häda on selles, mida ka Moss toonitab: enesejuhtimise peale ei saa ülearu loota. Samas on inimestele vaja siiski õpetada nii pauside pidamist kui uute asjade tegemist. Ma ütlen koolitustel ikka, et aeg-ajalt peab endale lubama seda, et lihtsalt ei viitsi. See võib olla nii tervislik, et väärib juurutamist.

Psühhiaatrid-psühholoogid vaidlevad praegu selle üle, mil määral vastutab juht vaimse tervise esmaabi teemade eest. Lihtsalt öeldes: kui inimesel tekib ülemäärase töökoormuse tõttu paanikahoog, siis mil määral vastutab selle eest juht? Siin hakkavad piirid pisut ujuma. Minu meelest on tore, et autor on näinud selle trendi läbi ning selgelt argumenteerinud. Me ei saa aga loota, et sellest sünniks kohe selge trendimuutus, sest inimene peab kõik teadmised siiski ise läbi protsessima.

Siin tulebki välja individuaalse kontakti mõiste. Hea juht tajub töötajate erisusi. Kui ongi teada, et juhtimiskompetentsid on muu hulgas lootusrikkus ja vastupidavus, siis inimloomakesel on see häda, et ta ei tea täpselt, kuidas ja mida kasutada. Oma rõõmustamisoskuste koolis õpetan seda, et kriitilises olukorras osataks vaadata seda, mis on päriselt hästi. See on harjutamise asi.

Kõik targad eneseabiraamatud väidavad ju teaduspõhisust, aga küsimus on selles, kuidas müksata inimene ise katsetama. Täna tean ma kindlalt, et see ei tohiks olla lisakohustus, peaaegu ähvardus; mina oma klientidega toon sisse hoopis mängulisuse – iseenda jälgimine saab olla väga huvitav!

Olen ise mõelnud, kui palju koolitustel õpetatakse oskuseid, kui palju hoiakuid. Kui õpetad hoiakuid, on selle sees terve oskuste perekond. Kõlama peaks jääma see, et inimene suudaks ise näiteks oma tuju muuta seeläbi, et teeb mingi konkreetse tegevuse. Efekt on selles, et kui ta kogeb seda, et tema enda otsuse tõttu muutus ta kehaline seisund, saab ta sellise elamuse, et suudab rohkem endasse uskuda. Täna arvan, et see on enesekindluse kõige kõrgem vorm, kui suudad oma seisundit muuta.

Mossi õpetused on õiged ja teaduspõhised, ent kardan, et inimloomakesed ei hakka neid vabatahtlikult rakendama. Samas on nii, et mida hullemas olukorras inimene on, seda suurem on tõenäosus, et ta hakkab midagi tegema.

Minul on Äripäeva tipptegijate kooliga selles mõttes roppu moodi vedanud, et siia tulevad inimesed, kel on välise saavutuse tase juba täiesti paigas. Nad tahavad päriselt aru saada, millised on nende sisemise vabaduse arenguvõimalused. Neil on soov saada iseendaga ja oma inimestega veel paremat kontakti.

Viimase 5–7 aasta jooksul on palju tarkusi inimese kohta tulnud traumateraapiatest. Üks suurimaid tarkuseid on see, et inimeste tujud saavad teatud mõttes alguse kehast. 2023. aasta juulis Tel Avivis toimunud neuropsühhoanalüüsi konverentsil näidati selgelt, kui palju on inimest võimalik tajuda kehaliselt. Ma mõtlesin hiljuti ühele armsale inimesele sünnipäevatervitust; et ta on ise loominguline, soovisin midagi originaalset. Ütlesin talle viimaks, et sina oled see mees, kellega on kõigil kindlam olla isegi siis, kui sa ei räägi. Ehk et enesetunne avaldub mugavustunde loomises, kui oled teise inimesega koos. Et see õnnestuks, peab juht end oma kehas hästi tundma. Siis tal on jõudu ja sageli mitteteadvustatud mõjuvõimu.

Jah, aga selleks peab juhil olema eneseküllasust ja energiat, tal peab olema väga avar ja lahke maailmapilt.

Üks olulisemaid märkamisi on, et inimesed ei maga enam välja. Selge vihje on see, kui inimeste töövõime läheb palju halvemaks. Seda on näha sellest, et hakatakse tähtaegu edasi lükkama ega saada asju tehtud. Muututakse tigedaks ja ärritutakse kergesti, näiteks on muidu täitsa lahke inimene järsku jube närviline ja kipub iga asja peale hammustama. Oleneb ka sellest, kui palju juht ise jaksab. Mõned jaksavad liiga palju, mis on teistpidi pöörane – siis ei jaksa teised temaga tempot hoida.

Jah, juht võiks osata ka negatiivsust tasakaalustada. On üks kuldlause, mis aitab jamade korral ka juhi käima tõmmata ning motiveerida: vaatame koos, mida me teha saame.

Mida mina olen pea 50 aastat kasutanud, on kriitilise olukorra äratundmise oskuse õpetamine. Kriitilise olukorra tunnus on see, et mingit ressurssi on puudu. Sellest, kui kiiresti otsustatakse tegevusplaan, sõltub kannatuste hulk, sõltub see, kui palju ressurssi kaotsi lastakse ja mil määral läbi põletakse. Mina usun, et isegi kui tekib olukord, kus ei osata midagi teha, julgetakse ka see välja öelda. Oluline on aga lisada see kuldlause, et vaatame, mida me koos teha saame.

Kes nii ütleb, peab ise olema piisavalt läbi põlenud. Küünilisus on ka üks läbipõlemise märke. Keerukus ongi vastutuse jaotuses – kogu maailma saatus versus selle ühe inimese enda maailm.

Mina usun sellesse, et inimene saab väga palju ära teha, kas või jätta mingeid asju lõplikult ära. Saan aru, et on sundolukordi ja näiteks ärevushäirete puhul on sundolukorra tunnetus üks hoo põhjustajaid. Äratundmine, kui palju ise saab ära teha, on paljudele üllatus.

Jah, just. Rõõmustamisoskuste koolituselt üks näide: sul oli tõsine ülesanne, sa pingutasid, ja sul läks hästi. Sa ei karga siis kohe järgmise töö juurde, vaid mõnuled selle naudingu sees ega lase mitte millelgi seda head tunnet segada. Läbi kehataju saab nõnda ka enesekindlust juurde. Või kui midagi läheb jubedalt halvasti, siis pead oskama jälgida, kui kauaks sa selle halva tunde sisse jääd. Sa ei peaks jääma halama ja jaurama, vaid tegema järgmise sammu ja rõõmustama selle üle, et sa ei jäänud liiga kauaks kahetsusse. Need on päriselt ka oskused. Oma kogemuse täpsem teadvustamine ja salvestamine on olulised.

Just nii. Asi on selles, et väga tihti seda lihtsalt ei teata. Mulle öeldakse sageli, et teate, ma ei ole mitte kunagi niimoodi mõelnud. Ma vastan siis, et väga hea, nüüd ongi aeg! Veel olulisem on aga see, kui öeldakse, et mul tekkis hoopis teine tunne, suur kergendus sellest, et sain aru, et võin endale lubada läbi kukkuda. Ja rõõm sellest, et luban endale seda tunnet, on väga tervislik.

Et tossaks niisama natuke? Selle kohta ütlevad arstid, et võid ju rõõmustada selle üle, kui sul on väga kriitilisel ajal rohkelt energiat ja saad oma tähtsad asjad tehtud. Aga kui sa pärast seda kohe haigeks jääd, rõõmustasid enneaegu. Mina jään ikkagi selle juurde, et kõiki asju saab teha paremini, kui sisemine maailm on korrastatud nii, et samal ajal kui põled ja tegutsed, suudad ka jälgida, mida ja kuidas sa teed. See ei ole segaja, vaid suur pluss.

VAATA KA: