Investor Toomas: kas tulevik kuulub Google’i-sarnastele firmadele?

Kui ma veel aktiivselt IT-firma juhtimises kaasa lõin, siis üritasin lugeda võimalikult palju erinevaid juhtimisraamatuid ning nendest tarkuseteri ammutada. Vahepeal aga puhkasin juhtimisõpikutest, kuna tundus, et nende autorid elavad ideaalmaailmas, milles on vähe sarnasusi tegeliku eluga.

Nüüd olen jälle hakanud juhtimisraamatuid lugema. Peamiselt seetõttu, et leida uusi põnevaid investeerimisideid. Praegu loen Google’i personalijuhi Lazlo Bocki raamatut „Töö ruulib!“, mille eestikeelse tõlke hiljuti Äripäev kirjastas. Võtsin selle raamatu kätte kahel põhjusel. Mäletan, kuidas aastaid tagasi reklaamis Google end kui firmat, kus on töötajatele antud täielik vabadus. Seetõttu on nüüd põnev lugeda, kas ettevõte on pidanud kasvades ka seda põhimõtet muutma.

Teine lugemishuvi tekitaja oli raamatu autor. Enne 2006. aastal Google’isse tööle asumist oli Lazlo Bock ametis General Electricus (GE). Olen GE kunagise legendaarse peadirektori Jack Welchi fänn ja hindan tema kirjutatud raamatut „Otse südamest“. See teos kuulub ka näitks Warren Buffetti lemmiklektüüride hulka. Kirjutasin sellest aasta alguses kommentaari "Vallanda kehvalt töötavad aktsiad“.

Autoritaarne või vaba?

Ma ei hakka jutustama ümber Bocki raamatus kirjeldatud juhtimispõhimõtteid, mille järgimine on vähem kui 20 aastaga loonud väikesest ettevõttest maailma ühe väärtuslikuma suurfirma. Otsustasin hoopis jagada teiega üht dilemmat, mis raamatut lugedes mul kui aktiivsel väikeinvestoril tekkis. 

Kas tasub oma raha paigutada ettevõtetesse, kus on autoritaarne juhtimine või tuleks eelistada hoopis firmasid, kus töötajatele on antud maksimaalselt vabadusi?

Olen autoriga sama meelt, et käsupõhine ja vähese vabadusega juhtimistüüp on ettevõtluses rohkem levinud. See on kasumlik, nõuab vähem pingutust ning suurem osa juhte tunneb alternatiivi ehk töötajatele suurema otsustusvabaduse andmise ees kabuhirmu. Lihtne ja ka tõhus on juhtida meeskonda, mis teeb, nagu kästakse.

Ka paljudele töötajatele on käsupõhine juhtimismudel sobilik, sest nad sõltuvad oma juhtidest ja tahavad neile meeldida. Meeldimise soov lämmatab organisatsioonis ausa arutelu ja juhile tagasiside andmise. See muudab organisatsiooni haavatavaks ning vigadele vastuvõtlikuks. Vead tähendavad aga investoritele raha kaotust. Viimane selline näide on praegu Volkswagenit räsiv skandaal.  

Andekad eelistavad vabadust

On ka teine põhjus, miks investorid võiksid eelistada töötajatesse panustavaid ettevõtteid. Inimesed muutuvad üha olulisemaks ressursiks. Head spetsialistid on tänu tehnilistele vahenditele väga kergesti leitavad ja seetõttu on ka andekad inimesed pidevas liikumises.

Andekad inimesed eelistavad töötada suurt vabadust pakkuvatest ettevõtetes ja seepärast liiguvadki talendid sinna, kus seda vabadust pakutakse. Juhid, kes loovad õige keskkonna on magnetid, mis tõmbavad ligi andekaid inimesi ning sellest võidavad lõpuks ka ettevõtte aktsionärid. Lazlo Bock on veendunud, et pikas perspektiivis on edukamad Google’iga sarnased ettevõtted ehk firmad, kus juhtidelt on võetud autoriteet ning võim.

Loomulikult ei saa investeerimisotsust langetades lähtuda ainult sellest, kas ettevõte on valitud töötajasõbralikuks firmaks või mitte. Samas tasub investoritel lisaks numbrite ja suhtarvude võrdlemisele pöörata tähelepanu ka pehmetele väärtustele, sest majandusaruannetesse kirjutatud numbrite suurus sõltub suurel määral inimestest, kes selles ettevõttes töötavad.