Kas Ryanair saab august välja?

Aasta lõpus tabas Ryanairi turunduslik löök: kui aasta alguses teatasid Euroopa uudisteportaalid, et nüüd on kõhetu Saksa kurg Lufthansa troonilt tõugatud ja Euroopa võimsaima lennufirma tiitlit asusid kandma iirlased, siis aasta lõpus haaras Lufthansa uuesti võimu.

100 miljoni küsimus

Ega Ryanairil kerge pole: pilootide palgasurvest ja puhkuse valearvestusest tingitud lendude ärajäämine mõjutab kuni tänavu kevadeni iirlaste lennugraafikut ja sadu tuhandeid reisijaid. Ja võitlus pilootidega pole sugugi läbi: kuigi kontserni pikaaegne juht tegi midagi, mille kohta ta varem on öelnud, et ta seda iial ei tee – nimelt teatas, et on valmis ametiühingutega läbirääkimisi pidama – ei ole Michael O'Leary võitlused sugugi võidetud. Parasjagu möllavad piloodid Saksamaal ja Itaalias ja ähvardavad aina uute streikidega.

Ning ka töötajate ametiühing ähvardab edasiste streikidega. Küsimuse all on, nagu sellistel puhkudel ikka, töötajate palga- ja töötingimused. Iiri uudisteportaali RTE teatel ei saa investorid kergemalt hingata ka siis, kui streigiähvardused lõpuks kaovad: Ryanair on ise arvestanud, et kui ametiühingud oma õigused läbi suruvad, siis tähendab see Ryanairile ligikaudu 100 miljoni euro suurust aastast lisakulu.

Investeerimistees peab vett

Investorina haaran sellise numbri juures kohe ettevõtte majandustulemuste järele. 2017. aasta raport näitas, et lennufirma kasvatas puhaskasumi 1,3 miljardile eurole. Käive ulatus enam kui 7 miljardile eurole. Sada miljonit on siin valus küll, aga kaelalüli veel ei murra. Kuna kontsern dividende ei maksa, siis ei ole mul ka investorina siin midagi nuriseda.

Muidugi, kuna Ryanairi strateegia on olnud kulude kärpimine, siis oleks see allaneelamiseks kibe pill. Kui ettevõte tahab kasvada ja omakorda Lufthansast mööda rebida, tuleb midagi ette võtta. Seda enam, et O´Leary ise on juba kinnitanud, et käes on suur lennufirmade konsolideerumise aeg, hävingu eest pole sellel segasel ajal keegi kaitstud – vääratad ja oledki läinud.

See kõik pole aktsiat sugugi hellitanud. Kui augustis võttis aktsia suuna 20 euro poole, siis teated lendude ärajäämisest ja pilootide nappusest viisid aktsia üsna möödunud aasta alguse tasemele. Praegu kaupleb aktsia 15–16 euro vahemikus. Ostsin viimati aktsiaid juurde septembris, pärast esimest kukkumist. Tol hetkel langes väärtpaber 16,59 eurole ja diil tundus väga aus, sest fundamentaalnäitajate järgi oli ettevõte odav – ainult et siis teatas Ryanair investoritele: “Oodake, poisid, see pole veel kõik.“ Ja tuli veel välja suure hulga lennukärbetega. Draamat jätkub tänase päevani.

Sellegipoolest: käisin kõik oma Ryanairi ostupõhjused läbi ja leidsin, et põhitees – panustata lennureisijate hulga pikaajalisele kasvutrendile ja teha seda ettevõttega, mis on konkurentidest kiirema kasvuga, hoiab finantse kontrolli all ja on oma nišis vankumatu turuliider – peab jätkuvalt vett. Ah jaa, juba mais kohtun O'Learyga tänavusel Pärnu Juhtimiskonverentsil – eks siis kuule otse vanameistrilt endalt, millised plaanid tal minu raha kiiremaks kasvatamiseks on.