Aktsiaturg, eriti see New Yorgi oma, hüppab praegu üles-alla nagu ehmunud jänes läheneva sõiduauto tuledevihus. Need hüpped võivad investoril tekitada soovi kaasa hüpelda – aga mina soovitan rahmeldamise asemel pigem mõni investeerimisraamat kätte võtta, see rahustab närve.

- Turumöllu keskel aitavad minul reeglina rahu säilitada ajatud investeerimisklassikud.
- Foto: Liis Treimann
Aastate jooksul on eesti keeles ilmunud mitu investeerimisvaldkonna klassikalist teost, mis ei tohiks küll ühegi investori riiulist puududa. Räägin siin kolmest oma lemmikust.
Ajatud nõuanded investori pühakirjast
Benjamin Grahami
“Intelligentne investor” on minu hinnangul otsekui investori pühakiri, millest saab kosutust leida hetkil, mil aktsiaturul toimuv taas meeleolu rikkunud on. Viimastesse nädalatesse jääb neid hetki isegi minul õige mitu.
Niisiis võtan riiulist “Intelligentse investori”, avan suvalisest kohast ja loen: “Tõeline investor on vaid haruharva sunnitud oma aktsiaid müüma ja muul ajal võib ta turuhinnast ükskõikselt mööda vaadata. Hinnanoteering peaks tema tähelepanu pälvima ja tal tuleks sellele reageerida ainult sel määral, nagu see tema raamatusse sobib, ning mitte enamat.”
Õige jutt! Graham jätkab: “Seega muudab investor, kes portfellis leiduvate aktsiate õigustamatu hinnalanguse peale end põrmu tallata laseb või põhjendamatult põeb, oma põhimõttelise eelise kahetsusväärsel kombel põhimõtteliseks puuduseks. Sellel inimesel oleks kergem elu, kui tema aktsiad poleks üldse börsil noteeritud, sest nii jääks tema unerahu teiste inimeste ekslike hinnangute pärast rikkumata.”
Mõni lõik hiljem resümeerib Graham: “Põhimõtteliselt on hinnakõikumised tõelisele investorile tähtsad ainult ühel põhjusel. Need annavad võimaluse targalt osta, kui hinnad järsult kukuvad, ja targalt müüa, kui hinnad on suurelt tõusnud. Muul ajal võib investor börsi olemasolu sinnapaika jätta ning keskenduda dividenditootlusele ja oma ettevõtete majandustegevuse aruannetele.”
Jälgige sisemist väärtust
Teine Grahami teosega sarnaselt töötav raamat on Burton G. Malkieli menuteos
“Juhuslik ekslemine Wall Streetil”. Sellegi võib riiulist võtta, suvaliselt leheküljelt avada ning leida koha, mis lausa sunnib edasi lugema, nii et lugeja iga lause juures noogutab ja ütleb: “Jah, täpselt nii”.
Juhuslikku ekslemist defineerib autor ise nii: “Juhuslik ekslemine on selline, kus tulevasi samme ja kursse ei saa ajaloolise info põhjal prognoosida. Börsi kontekstis tähendab see, et aktsiahindade lühiajalised muutused on ettearvamatud.” Ehk ainus, mida investor teha saab, on mitte neist muutustest välja teha, vaid osta aktsiaid nende sisemise väärtuse põhja.
Karuturu ootamatuteks kukkumisteks annab Malkiel ka hea vihje: tuleb osta investeerimisfirma aktsiaid odavamalt, kui on selle firma hoitavate aktsiate väärtus. Mõnikord võib mitmes börsifirmas märkimisväärse positsiooniga fond või investeerimisfirma kukkuda rohkem kui selle hoitavad üksikud aktsiad või ka mitte taastuda nii kiiresti kui hoitavad aktsiad. See võib asjatundlikele investoreile ootamatult häid võimalusi tuua.
Hoidke kolm aastat
Hetkel kuum
Äripäeva raadio kullafond
Ka teised tootjad on mures
Veel üks suure investeerimismeistri käega kirjutatud raamat, mis väärib ikka ja jälle üle lugemist, on Phil Fisheri
“Tavalised aktsiad, tavatud kasumid”. Fisheri karjäär algas Suure Depressiooni aegsel aktsiaturul ja ehkki ta suutis ühena vähestest karuturu saabumist ette ennustada, ei õnnestunud tal selle prognoosiga suurt rikkust teenida.
Edu saabus talle hiljem, kui ta oli lihvinud täiuseni oma investeerimismeetodi, mille võib kokku võtta lühidalt nii: valige äärmiselt hoolikalt väike käputäis aktsiaid ja hoidke neid lõputult kaua. Tema aktsiavaliku meetodid olid “Kohvimasin” ja “15 punkti”, mis mõlemad määrasid, kas aktsia üleüldse pääses läbi tiheda sõela Fisheri portfelli.
Kui aga pääses, oli Fisheri põhimõte hoida aktsiat vähemalt kolm aastat. Oma karjääri jooksul rikkus ta seda põhimõtet vaid korra. Olen ise püüdnud samast põhimõttest lähtuda ning julgustan teisigi pikema sihikuga investoreid sama tegema.
“Olen klientidele ikka ja jälle korranud, et kui ma neile midagi ostan, siis ärgu nad otsustagu mu tulemuse üle ühe kuu või ühe aasta pärast, vaid andku mulle kolmeaastane periood,” kirjutas Fisher. “Kui ma selleks ajaks pole neile korralikku tulemust pakkunud, siis vallandagu mind. Edu või ebaedu esimesel aastal võib sõltuda sama hästi juhusest kui millestki muust.”
“Kui mul on sügav veendumus mõnes aktsias, mis pole kolmanda aasta lõpuks tulemust näidanud, siis müün selle aktsia maha. Kui sellesama aktsia tootlus on olnud turu keskmisest aasta või kahe jooksul nõrgem, siis see mulle ei meeldi. Ent eeldusel, et pole juhtunud midagi sellist, mis muudaks mu esialgset nägemust ettevõttest, hoian seda aktsiat ikkagi kolmanda aasta lõpuni.”
See teema pakub huvi? Hakka neid märksõnu jälgima ja saad alati teavituse, kui sel teemal ilmub midagi uut!